Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 3. detsember 2013

Missing in Action (1984)

Nagu 1982. aasta "First Blood", on ka "Missing in Action" (1984) humanistlik sõjadraama, mis püüab lahti mõtestada sõjakoledustega kokku puutumise mõju inimese psüühikale. Kui John Rambo muutus pärast Vietnamis kogetut hinges üksildaseks ja minetas oskuse ähvardavate inimestega tsiviliseeritult suhelda, siis pikki aastaid vangilaagris veetnud kolonel Braddockil (Chuck Norris) on õnnestunud mõistust säilitada ning ta lausa jahib konflikte, eriti kui see on ainus moodus seada jalule õiglus ning lõpuks turvalisse kohta toimetada kaasmaalased, kes elavad läbi sama, mida kord temagi. Kuumast džunglist on päästemissioonile suunduval Braddockil rasked mälestused, ent ta ei heitu selle pärast. Vastupidi - olles M16A1 taas kätte võtnud ja tuttavasse keskkonda naasnud, saab temast omakasupüüdmatu ja kavakindel sangar, silmad helkimas kui iga valu ja verd näinud mehe omad. Kui talle selgitatakse, et vabastamist vajavad ameeriklased mujale viidud on, ei kaota Braddock lootust - ta mõistab, et oli kõige õigem inimene kinnipeetutele appi sööstma, kuna on oma ihuga saanud tunda sõjavangiks olemise õudusi ning eluga riskinud, et koju pääseda. Just isiklikud läbielamised võimaldavad tal situatsiooni mõista ja olla tulemustele orienteeritud. Kui temal see ei õnnestu, ei saa see õnnestuda kellelgi. Braddocki visadust täheldab kohe, kui ta järele mõtlematagi vajadusel päästikut litsub, aga ka siis, kui paadiga ohutusse kohta jõudmiseks sõuab, lõhkeainet organiseerib või läbi paksude põõsaste jookseb, higipääsad surmtõsisel näol välkumas. Missioon on kõige tähtsam. Just sel põhjusel puudub filmist ka mõni lahingujärgset tervenemist või filmi naispeategelasega taaskohtumist kujutav sentimentaalne epiloog. Ja Braddocki võitlus on loomulikult hämmastav, sest film on juba näidanud, et ta pole mõni emotsioonidest tühjaks jooksnud tapamasin (naistega käib ta enam kui härrasmehelikult läbi) - ta peab selleks lihtsalt ajutiselt saama, kuna vastasel juhul võivad nii tema kui kojupääsemist ootavad mehed jääda ilma millestki, mida Braddock on seni suutnud hoida: oma elu. Tõelised kangelased on endised kannatajad. Sama teemat käsitles näiteks Oliver Stone enda filmis "Born on the Fourth of July", kuid hulga ebaerutavamal moel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar