Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 2. detsember 2013

PÖFF 2013: 29.11-01.12

"THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN" (2012)

Arvatavasti võitis see Belgia abieludraama festivalilosalejate südamed, kuna pakub igaühele tuttavat kaotust ning leina puudutavat lugu, aga värskendavas bluegrass-muusika kastmes. Kuna film on muidu päris morn, annavad elavad laulunumbrid sellele head hoogu ja energiat küll, ent need on rohkem taibukas ruumitäide ega oma ülejäänud loo suhtes sümboolset väärtust. Ebalineaarse narratiivi pärast on filmi keskmes olevale paarikesele keeruline kaasa tunda, sest raskemaid aegu kujutatakse juba kõige alguses, kui nendega pole veel emotsionaalset kontakti tekkida jõudnud. Samuti esitatakse olulisi sündmusi põgusate katketena ja see muudab draama kuidagi pealiskaudseks. Miskipärast on filmis, muide, peidus ka USA-vastane sõnum: karvakasvanud peategelane on esmalt Ameerikast vaimustuses, kuna seal näib olevat igaühel võimalik puhtalt lehelt alustada; hiljem on ta isiklikel põhjustel Bushi administratsiooni peale maruvihane ja peab USA'd inetuks fundamentalistide maaks. Hmm...?

"THE GREAT BEAUTY" ("La grande bellezza", 2013)

Salakaval ja sensuaalne kahetunnine vaatemäng, mis meeled õrnalt, kuid sihikindlalt proovile paneb. Intuitiivne Paulo Sorrentino on ühes operaator Luca Bigazziga suunanud tähelepanu värvide, vibratsioonide ja valguse vahekorrale, et "The Great Beauty" oleks visuaalselt võimalikult stimuleeriv. Veetlusi ja võrgutusi on palju, kuid Roomas tuuritav draama ei ole läbini idealistlik, leides aina enam lahtisi haavu - kas siis haihtuda sooviva peategelase seest või keskkonnast, mis teda kahjuks defineerib. Tõepoolest, ilu on kohutav. Luhrmann püüdis enda "The Great Gatsby'ga" ilmselt midagi sarnast luua, aga põrus järele mõeldes rängalt.

"MICHAEL H. - PROFESSION: DIRECTOR" ("Michael Haneke - Porträt eines Film-Handwerkers", 2013)

Olen alati mõelnud, et kui peaksin kunagi mõne filmi lavastama (ebatõenäoline), siis oleks sel Michael Hanekese omadega nii palju ühist, et seda nimetataks kindlasti lausa plagiaadiks. Radikaalse Austria režissööri psühholoogiliste filmide tõsidus ja jahedus on mind alati vaimustanud ja nõnda pakkus huvi ka värske dokfilm tema senisest loomingust. Film püüab vapralt käsitleda iga Hanekese filmi peale "Funny Games'i" USA versiooni, ent kuna selleks on aega kõigest ~90 minutit, ei jõuta mõistagi süvaanalüüsideni. Muidu ülevaatlik ja mõnus filmitund. Haneke ise leiab, et režissööriks olemine säästab teda psühhiaatri külastamisest, sest see amet võimaldab tal regulaarselt isiklike hirmudega silmitsi seista. Loodetavasti ei saa need va hirmud tal otsa, sest möödunud aasta filmidest oli "Amour" mõistagi mu isiklike lemmikute hulgas.

4 kommentaari:

  1. Ilu ei ole kohutav, Sorrentinol vähemalt küll mitte - ta väidab filmi kokkuvõtteks just midagi risti vastupidist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik on illusioon, ilu on vaataja silmades etc etc. Ei, ka seda mitte - Sorrentino suur ilu on ennekõike lähisugulane Mendese ameerika iluga.

      Kustuta
    2. See on meie enda keele filmile kohane omapära - "see oli kole ilus või kohutavalt kaunis" - ja sealt ka sisuline mõte filmi lõpu osas, ehk nii võiks veel öelda kohutav :) Aga muidu, ilu polnud selles filmis ju kohutav mõneti on kogu asja point väita vastupidist, seega tuleb Joonasega nõusse jääda.

      Kustuta