Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 31. detsember 2013

"Rush" (2013)

"Rush" on puhtameerikalikult mürisev spordidraama, mille õilsaimaks omaduseks on mitte hetkekski unustada, et isegi Vormel 1'st rääkiva filmi tegelasteks ei tohiks olla läikivad metallkered, vaid mehed, kes nende roolis istuvad ja seda tehes eluga riskivad. "Rush" on film, millest ei jää häbelikku muljet, sest juba alguses leiab see Vormel 1'st surma, valu ja ka seksi ning laseb sel ekraanist mootoriõli kombel tilkuda. Filmi intelligentsus seisneb selle täiskasvanulikkuses - viiuleid liiga valjusti mängima ei hakata ning autostseenidega ei püüta väikestele poistele vägisi vastavat pisikut anda. Režissöör Ron Howardi prioriteedid on igatahes õiged: lausa kiuslikult on ta vahepeal jätnud kasutamata võimalused intensiivseteks võidusõidustseenideks, et hoida tähelepanu ainiti "Rush'i" südameks oleval James Huntil ja Niki Laudal, kelle iseloomu ja käitumise eesmärk ei ole seejuures näidata nad pjedestaalile tõstnud ala heas valguses.

Alles siis, kui pinged haripunkti on jõudnud ja enim kaalul on, laseb Howard nad ringrajal korralikult valla... ja tõtt-öelda muutub film siis ka kuidagi nüriks, sest võidusõidustseenid jätavad ebaloomuliku mulje. Iseenesest on see ju hea märk, sest pinge peakski tulema tegelastest. Et fookuses on konkreetselt Hunt ja Lauda, kelle tausta tundmine (ega isegi spordist huvitumine) pole eeldus filmi nautimiseks, jäävad muud tegelased muidugi õnnetult tagaplaanile - eriti naised. Nende eesmärgiks on kui lihtsalt kurba nägu teha või end paljaks koorida, sest "Rush'i" üks siht näib olevat vihjata, et mõlema mehe käitumine naistega on vastavuses nende käitumisega ringrajal. Mõnes mõttes näib just see juhtivat neid. Värve on post-productionis häirivalt reklaamiliseks töödeldud ja film on liiga põnevusfilmi ehitusega, et draamana maksimaalselt mõju avaldada (osad emotsionaalselt vägivaldsed stseenid siinkohal päästerõngast ei ulata), aga üldjoontes vägagi soliidne linateos, mis Oscarite jagamisel kindlasti tähelepanuta ei jää. Vaevalt Chris Hemsworth Oscari nominatsiooni saab, aga näitlejana on see Thori jaoks tõsine samm edasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar