Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 22. detsember 2013

"Thanks for Sharing" (2012)

Pärast Steve McQueeni suurepärast "Shame'i" tundus ebatõenäoline, et ükski teine seksisõltuvusest rääkiv film midagi rabavat saaks olla. Seda enam tasub kiita "The Kids Are All Right'i" stsenaristi Stuart Blumbergi esimest mängufilmi "Thanks for Sharing", mis väga teraval kombel algab kerge ja vähenõudliku komöödiana ning muutub vargsi aina süngemaks. Filmi tegevustik on justkui tagurpidi pööratud: alguses on tegelased oma probleemist näiliselt vabanenud või vähemalt näidanud üles initsiatiivi sellest vabaneda, aga nad on unustanud, et ootamatult võib enda ümber püsti pandud klaasist seintesse lennata kivi. Kui see juhtub, mõjub see kurvastavalt, sest ehkki seksisõltuvuse jubedusest peetavad aktiivsed diskussioonid annavad sellest mingisuguse ettekujutuse, näeb see tegelikkuses hulga hullem välja. Täpsemalt kehtib see just Mark Ruffalo mängitud tegelase puhul, aga ka teised leiavad intelligentset kasutust. Filmis vaadeldakse tervenisti viit inimest, kellele antakse enam-vähem võrdselt aega särada. Erandiks on ehk laulja Pink, kelle jaoks see on teine käeproov näitlejana ja kelle vajalikkus filmis on kergelt kaheldav.

Tänu soravale humoorikale dialoogile ja headele osatäitjatele muutuvad need inimesed veidralt lähedasteks ja seda enam nukker on näha, kui nende stabiliseerunud maailm korraga murenema peaks. Filmina vaimselt vähenõudlik indie-dramöödia (millesuguseid toodetakse nüüdisajal rohkem, kui ehk vaja oleks), kuid "Thanks for Sharing'i" puhul on vähesega tehtud üllatavalt palju. Hea, sest 12-step programm on juba lugematutes filmides olulist rolli mänginud ja ei mõju niikuinii millegi uudsena. "Shame'i"-sugusest tankist ei sõida küll miski naljalt üle, aga "Thanks for Sharing" on kordades parem kui arvata oskaks - positiivsest energiast pakatav ja lihtsalt mõnus tükk haigusest, mille puhul natuke kergem teemakäsitlus on isegi tervitatav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar