Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 6. detsember 2013

"The Family" (2013)

"The Family's" on üks päris nutikas stseen: maalilises Normandia külas redutav mafiooso, keda mängib Robert De Niro, vaatab (teda suvaliseks Ameerika kirjanikuks pidavate) kohalike seltsis filmi "Goodfellas", milles on teadupärast... Robert De Niro. Üsna iseäralikul moel aitab see meelde tuletada näitleja hiilgeaegu, mil sai Martin Scorsese kuulsates gängsterifilmides särada ega pidanud magedate komöödiate peale aega ja annet raiskama.

Järele mõeldes oli De Nirost tubli mängida peaosa eelmise aasta draamas "Being Flynn", mis ei pruukinud filmina just võrratu olla, kuid võimaldas tal vähemalt korralikult tiibu sirutada ja enda tegelikke võimeid veel korra näidata. Kui eelnevad heietused jätsid mulje, et "The Family" on film, mille peale ei tasu aega raisata, siis nii see tegelikult pole. Vastupidi - sageli mõttetult nõudlikud kriitikud on selle musta komöödia suhtes ehk liiga karmid. Pidades silmas, kui palju andekaid inimesi projektiga seotud oli, võinuks see küll kordades etem välja kukkuda, kuid üldiselt viisakas meelelahutus, mis aju ei mürgita. Kuna "The Family" tegi Luc Besson, kelle ampluaa on pigem märulid, muutub "The Family" lõpupoole ebavajalikult tõsiseks, kuid film näeb ju kena välja, sest see on päriselt päikeselises Normandias üles võetud, ja mainekate osatäitjate vastu tekib kähku poolehoid. See on filmile kasulik, kuna nad kehastavad tegelasi, kes on neurootilised ja vägivaldsete tendentsidega; koomika seisneb just nende irratsionaalses käitumises. Michelle Pfeiffer on muidugi eriti särav, une vraie beauté.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar