Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 21. detsember 2013

"The Spectacular Now" (2013)

James Ponsoldti "Smashed" käsitles alkoholismi kuidagi kergemeelselt, aga Ponsoldtist tekkis arusaam kui kahe jalaga maa peal olevast filmitegijast, kellel mõtet silma peal hoida. Tema uus noortekas "The Spectacular Now" tõestab, et see polnud petlik, sest film on naturaalne, läbivalt inimlik ja (minu silmis) oluliselt rikkalikum kui näiteks kõigi südamed võitnud "The Perks of Being a Wallflower". Režissöör mõistab õnneks hästi, kui oluline on niisuguste linateoste puhul, et tegelased ei tunduks stereotüüpsete nukkudena, vaid reaalsete inimestena. Seepärast on "The Spectacular Now" trumbiks selle keskmes olevate teismeliste ehe iseloom, mis muuhulgas avaldub nende eelistustes, maailmavaates ja käitumises, ning näitlejad. Eriti silmatorkav on madalalaubaliste komöödiafilmidega tuntust kogunud Miles Teller, kes on "popi poisi" Sutterina vaieldamatult karismaatiline, aga mitte võltsilt.

"The Spectacular Now" on väga põhjalik ja käsitleb tervet hulka probleeme - kas või perekonna ja romantiliste suhetega seoses - ja paljud neist pole coming of age filmidele otseselt ebatavalised, aga ulatuslik ja ühtlane stsenaarium (mille autoreil oli juba üks võit taskus "(500) Days of Summer'i" näol) teeb need ikkagi köitvaks. Üht sisulist tahku, mis koheselt ka "Smashed'i" meelde tõi, pidasin küll originaalseks: ka "The Spectacular Now" peategelase õlal istuv pisike, aga tasapisi kasvav deemon on talle plasku ulatanud. Noortefilmides on justkui levinud, et viinaviskamine on kõigest oluline osa pidutsemisest. Vahelduslik on näha teismelist, kes niisama omaettegi olles kärakat joob, sest see pole vaid harjumuseks kujunenud, vaid tal on selleks ka geneetiline soodumus. Tagantjärele küll tunnen, et valgustus oleks võinud veidi parem olla ja natuke ägedaloomulisem lõpp poleks halba teinud, kuid muidu väga tubli saavutus ja "Smashed'ist" kindel samm edasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar