Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 23. detsember 2013

"The World's End" (2013) / "Crazy Love" (1987) / "Bad Boy Bubby" (1993)

"THE WORLD'S END" (2013)

Edgar Wrighti kahur ei teinud ta nn. Cornetto-triloogia kauaoodatud kolmanda filmiga kõige tugevamat kärakat. Stiili poolest on sel kahe varasema filmiga piisavalt ühist - kas või äkilise montaaži näol - kuid suures osas eriefektide abil jutustatav lugu ise millegagi silma ei paista ja korduvalt tekib tunne, et kogu filmi hoiab enda õlgadel just Simon Pegg. Ülejäänud tegelastega ei teki mingisugust sidet, kuigi neid mängima on valitud enam kui asjalikud briti näitlejad. Arvatavasti tegi "The World's End'ile" juba eos liiga tõsiasi, et seekord puudub vundament konkreetse alamžanri näol ("Shaun of the Dead'i" puhul olid selleks zombi- ja "Hot Fuzz'i" puhul politseifilmid). Tegu pole kaudse paroodiafilmiga, vaid lihtsakoelise ulmekomöödiaga. Ja kui varasematest osadest võib pärast kümnekordset vaatamistki tuvastada ülivaimukaid pisidetaile, mis varem märkamatuks olid jäänud (mõlemasse filmi on neid peidetud kõvasti), siis "The World's End'i" puhul see nii pole. Märulistseenide vapustavalt hea koreograafia annab samas mõista, et vaeva on kõvasti nähtud, ent näiteks "Hot Fuzz'i" kõrval tundub film ikkagi kuidagi triviaalne.

"CRAZY LOVE" (1987)

Paljud peavad Dominique Deruddere'i kolmeosalist filmi kõige õnnestunumaks katseks kirjanik Charles Bukowski loomingut ekraniseerida. Deruddere lõi esmalt lühifilmi nimega "A Foggy Night" ning sai võimaluse see täispikaks laiendada, ent kuna Bukowkis oli tema põhjal tehtud film "Tales of Ordinary Madness" juba nördimust tekitanud, suundus režissöör esmalt autoriga kohtuma ning asus projekti kallale alles siis, kui viimane oli "A Foggy Night'i" põhjal plaani heaks kiitnud. Minu hinnangul on Bukowski teostest keeruline asjalikke linateoseid teha, kuna mees ise on enda raamatute peategelaseks, mistõttu on piir fiktsiooni ja autobiograafia vahel äärmiselt hägune - küllap ei taha see filmi meediumisse lihtsalt üle kanduda. "Crazy Love" on ebaõiglaselt vähe teatud film ja nägema satuvad seda eeldatavasti Bukowski-huvilised, nii et juba see tekitab teatud ootusi. Neid silmas pidades on film täitsa korralik. Aluseks suuresti "Ham on Rye", seega vaheldusrikkal kombel pole peategelaseks kurguhäälselt mõtisklev parm, vaid noor piinatud hing.

"BAD BOY BUBBY" (1993)

Aeg pole skandaalsele Austraalia filmile hästi mõjunud ja ahhetama panev "Dogtooth" käsitles sarnast teemat paeluvamalt, kuid "Bad Boy Bubby" tegemisel käiku lastud eksperimentaalsed trikid väärivad tagantjärele tähelepanu. Mõnes mõttes võib öelda, et filmi tegemisest lugeda on põnevamgi kui film ise - näiteks asetati heli salvestamiseks mikrofonid peaosatäitja Nicholas Hope'i kõrvadesse, et vaataja kuuleks kõike samamoodi nagu infantiilne nimitegelane. Kui mõni on "Forrest Gumpi" vaadates kunagi järeldusele jõudnud, et see õudusfilmina paremini töötaks, siis talle võiks "Bad Boy Bubby't" soovitada. Filmi haiglane, kohati sürrealistlik lugu (intsest ja kassitapmine moodustavad vaid väikese osa selle sõgedusest) ning efektselt kõle atmosfäär jäävad enim meelde. Sellel on lihtsalt... päris hirmus aura.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar