Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 16. detsember 2013

"Twin Peaks: Fire Walk with Me" (1992)

Kui olin pisike jumbu, näitas "Twin Peaks'i" üks meie kohalikest telekanalitestki, kuid meeles pole mul kultusseriaali seltsis veedetud tundidest enamat kui David Lynchi loomingule tüüpiline kõhe atmosfäär (vot nii võimas see ongi). Nii mõnegi kurvastuseks lõpetati "Twin Peaks'i" tootmine ruttu, kuna selle vaatajaskond muudkui kahanes, aga Lynchil tekkis võimalus mitme seriaaliski üles astunud näitlejaga mängufilm teha.

Tegu on küll seriaalis juba surnud Laura Palmeri ellu kaevuva prequeliga, kuid paljud leiavad, et kõigepealt tasuks teleseriaali vaadata, sest pigem täiendab film ikkagi toda ja mitte vastupidi, aga suva. Kohati sobib "Fire Walk with Me" ju kenasti Lynchi-võhikuid koolitama, sest pole päris nii kole ja kummastav kui tema must-valge psühhodraama "Eraserhead" ning süžee poolest enam-vähem straightforward, kuid meeleolu poolest ikkagi neetult veider - tekib judisemapanev tunne, nagu keegi piiluks sind salaja läbi põrgu ukse lukuaugu.

Seda suuresti tänu helitaustale muidugi, mida Lynch on alati mõistnud maksimaalselt ära kasutada. Kui filmi mute'il vaadata, tunduks see arvatavasti enam-vähem normaalnegi; samas oleks selle tervenisti MP3-failina läbi kuulamine ilmselt midagi, mis tekitaks soovi järgmised kaks kuud ainult Wham!'i nautleda. Järeleandmatut tajudemanipulatsiooni on filmis hulgi ning paar stseeni poevad naha alla kiiremini kui nõel vereproovi andes.

"Fire Walk with Me" psühhoseksuaalsus on pinev ja intrigeeriv, kuid eraldiseisva thrillerina vaatamiseks on film siiski liiga abstraktne, episoodiline. Vahepeal jääb justkui mulje, et mõnele oma ideele leidis Lynch hiljem oma suurepärases "Mulholland Dr.'is" etemat kasutust. Üheksakümnendaid ja tolleaegset televisiooni panevad filmi tuhmid värvid ja muusika küll taga igatsema. Imelise maitsega inimesena sai tollal regulaarselt Chris Carteri seriaale ja "Tales from the Crypti" jälgitud ning tee mis tahad, aga sellist kraami vusser enam naljalt ei paku.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar