Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 4. jaanuar 2014

"12 Years a Slave" (2013)

Igal aastal tuleb ikka välja üks-kaks olulist tõsielulist draamat inimkannatustest ja 2013. aasta linateostest kuulub sellesse kategooriasse "12 Years a Slave", mis režissöör Steve McQueeni jaoks on kolmas mängufilm ja ühtlasi kolmas koostööprojekt sarmika Michael Fassbenderiga; näitlejaga, kes hetkel tegutsevate seast on üks silmapaistvamaid. Sisu poolest on muidugi tegu ootuspäraselt tüüpilise auhinnafilmiga: liigutav, aga samas karm (tõestisündinud) lugu mehest, kelle murdumatu hing ja julgus peaksid olema inspiratsiooniks igaühele. Kähku viiulid mängima! Kindlasti kirjutan ma hetkel võidu McQueeni, peaosatäitja Chiwetel Ejiofori ja teiste asjaosalistega, kes varakult oma Oscari-kõnet paberile on hakanud panema. Kui filmi nende kriteeriumide põhjal arvustada, siis on see ju üdini keskpärane.

Erinevalt McQueeni lämmatavast "Hunger'ist" on selge, et film on loodud võimalikult suurele vaatajaskonnale (mis loomulikult on järjekordne nn. Oscari-filmi sümptom) ja see mõjub omakorda halvasti filmi tõsiseltvõetavusele. Tõtt rääkides oleks minu poolest näitlejad võinud ükskõik millise stseeni ajal tööriistad või piitsa korraga käest visata, elektrikitarrid haarata ja "12 Years a Slave'ist" sajandi vapustavaima orjuseteemalise rock-ooperi teha. Kuna nii paraku ei läinud, ei jää muud üle kui nimetada filmi haledavõitu draamaks, millel rafineeritud maitsega filmihuvilisele suurt pakkuda pole. Eitada ei saa, et režissöörina on McQueen detailide suhtes tähelepanelik ja ka enesekindel, lastes näitlejatel enda loomulikele tugevustele mängida, kuid tõsist teemat käsitleva ajaloolise draamana on "12 Years a Slave" üheülbaline ja emotsionaalselt manipulatiivne, suutmata piisavalt avastada tegelaste psühholoogiat. Siinkohal peab nimetama õnnestunuks Fassbenderi mängitud sadistlikku orjapidajat Edwin Eppsi, kes ei kohtle neegreid julmalt niivõrd karistamise, kuivõrd latentsete sadistlike tungide rahuldamise eesmärgil. Tema argpükslikkus, abikaasa kontrolli all olemine, rahuldamata seksuaalsed vajadused ja pähehakanud jõukus ning võim alamate üle moodustavad üsnal julma käitumist põhjustava kokteili, mida Fassbender näilise improvisatsioonilisusega visalt segab. Kenasti välja on kukkunud moment, kus Epps sunnib ori Northupi neegritüdrukule piitsa andma ja kostab draakonlikul toonil: "You will strike her until her flesh is rent, and meat and blood flow equal, or I will kill every nigger in my sight." Hea meel on seni kõrvalosi mänginud Chiwetel Ejiofori üle, kes Northupina väga veenev on; muidugi juhul, kui tegemist poleks Solomon Northupi autobiograafia ekraniseeringuga, teeksin ma suure numbri sellest, et kõigi filmis olevate orjade seast tema nii jõuliselt esile toodud on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar