Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 23. jaanuar 2014

"Anchorman 2" (2013) / "Hide and Seek" (2013) / "Blue Caprice" (2013)

"ANCHORMAN 2: THE LEGEND CONTINUES" (2013)

Olin täitsa ära unustanud, et juba enam kui nädal tagasi avanes võimalus paljudele südamelähedase "Anchorman'i" järge näha, mis paraku meie kinodesse ei jõudnudki. "Anchorman 2" on üks vähestest järgedest, mille tegemiseks andnud tõuke suur nõudlus ja kui asjast õigesti aru saanud olen, ei vedanud uudisteankur Ron Burgundy uued juhtumised fänne alt. Juba filmi algus annab mõista, et põhieesmärk ei ole Burgundy't uuele põlvkonnale tutvustada, vaid tulla sõbralikult vastu neile, kes siiani esimest "Anchorman'i" tsiteerida armastavad ning hommikukohvi Brick Tamlandi pildiga tassist joovad. Ise ei nimetaks legendi jätkumist teab mis naljakaks, sest situatsioonikoomika ei tööta alati ja tegelased on utreeritud (nad peaksid olema ekstsentrilised, mitte napakad), aga seitsmekümnendate vaimu annab film küll hiiglama osavalt edasi. Minu jaoks pole ka esimene "Anchorman" kunagi komöödiate kõrgliigasse kuulunud, nii et...

"HIDE AND SEEK" ("Sum-bakk-og-jil", 2013)

Lõuna-Koreas oli uustulnuk Jung Huh'i korterithriller üks läinud aasta edukamaid ja ega see üllatav pole, sest film on ootuspäraselt kvaliteetne ja vahepeal päris närvesööv. Head kasutust on leitud inimtühjadele elamuparklatele ning kalliste valvesüsteemide ja tipptasemel lukkudega varustatud korteritele, mis tegelikult üldse turvalist tunnet ei tekita. Ühesõnaga päris tõhusa atmosfääriga paranoiafilm teine. Ehkki "Hide and Seek" on lühem kui suurem osa Korea thrilleritest, on selles ikka kuidagi palju sisu kaootilise ringilippamise ja uurimise-puurimise näol, veel enam, et pakutavad vastused ei ole just rabavad.

"BLUE CAPRICE" (2013)

2002. aastal korraldasid kaks meest seeria tapmisi, võttes paari nädala vältel snaiperrelvaga kümne inimese elu. Alexander Moorsi debüütfilm algab kahe mehe, kellest saavad mõtteliselt isa ja poeg, otsekui saatuse poolt määratud kohtumisega ning jälgib nende ühist teekonda spontaansete tapatööde realiseerimiseni. Filmi oleks paslik just tõsielupõhiseks karakterdraamaks nimetada, sest kogu energia on suunatud lahkamisele, kuidas kummagi tegelase vägivaldsed impulsid teise pärast avalduvad ja millised võivad olla tagajärjed, kui kergestimõjutatav teismeline satub ohtliku psühhopaadi vaimse kontrolli alla. Aastate jooksul erinevate pisiprojektidega tegelenud Moors on režissöörina võrdlemisi tubli tööd teinud, aga pisut põnevam stsenaarium oleks samas võinud aidata äärmiselt aeglast tempot talutavamaks muuta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar