Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 5. jaanuar 2014

"Bad Grandpa" (2013) / "The Sentinel" (1977) / "No One Lives" (2012)

"JACKASS PRESENTS: BAD GRANDPA" (2013)

Väga ebaõnnestunud katse reaalsete situatsioonidega narratiivi luua, sest (tegijate perspektiivist) ei jää neist situatsioonidest improviseeritud, vaid ette planeeritud mulje ja seesamune lugu ise kulgeb vaevaliselt. Filmis kujutatud olukorrad ja juhuslikud inimesed paistavad autentsed, kuid nende reaktsioonid ei eristu näiteks Maxima klientide omast, kui näed neid kaupluses avastamas, et on millegagi tünga saanud. Erinevalt Sacha Baron Cohenist napib üldiselt andekal Johnny Knoxville'il spontaansust ning tungi nii ennast kui ümberolijaid tõeliselt proovile panna, nagu grimmist peaks piisama, et naerutada. Näha inimesi poodi röövivat pensionäri korrale kutsumas pole kuigi vaimustav ja üleüldse... kehv idee oli luua täispikk film tegelasest, kes ei olnud naljakas isegi "Jackass'i"-filmides olnud kümneminutistes lõikudes.

"THE SENTINEL" (1977)

Tavaliselt märuleid ja krimkasid teinud Michael Winneri režiitöö väärib selle kummastava korteriõuduka puhul äramärkimist. Filmi puhul jäävad lisaks uhkele näitlejaskonnale meelde psühholoogilisus, mis oleks kui tuletatud Roman Polanski varastest filmidest, ja eredavärvilisus, mis ehk omakorda Dario Argento omadest. Muudkui sürreaalsemaks muutuva filmi laialivalguvas lõpus näeb trobikonda üsna eemalepeletava välimusega deemoneid, kes tegelikult ei olnudki grimeeritud näitlejad, vaid päriselt deformeerunud inimesed. Filmi süžees olulist rolli mängiv katoliiklik temaatika ei ole muidugi teab mis põnev, aga kindlasti etemat rakendust leidnud kui kaasaegsetes tondifilmides. Üks stseen on äärmiselt kõhedusttekitav.

"NO ONE LIVES" (2012)

Jaburatest situatsioonidest kubisev, kuid ettearvamatu ja hea tempoga "säästu-thriller", mille režissööriks Jaapani kultusfilmi "Versus" teinud Ryûhei Kitamura. Ka antud film on žanri stampide ohver: tegelased on ühedimensioonilised atmosfääri ei mõisteta luua muu kui pimedusega ning dialoog koosneb valdavalt "jää-siia", "saa-see-juba-tööle" või "mine-sinna" tüüpi ohkimisest. Mõningast vaheldust pakub tõsiasi, et Luke Evansi mängitud anonüümse maniaki ohvriks ei satu pidutsema kogunenud noored vms, vaid ülbete kurjategijate punt. Verd pritsib seejuures rohkem kui tapamajas tipptunni ajal. Kõnealusel psühhopaadil on metoodika ja iseloomu poolest palju ühist Rutger Haueri mängitud hääletajaga "The Hitcher'is", mis stsenaristile vist inspiratsiooniks oli, ent antud film pole muidugi pooltki nii sügav ega lummav kui 1986. aasta klassik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar