Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Bob Dylan - "Planet Waves" (1974)

17. jaanuaril saab 40 aasta vanuseks Bob Dylani album "Planet Waves", mis alati aasta hiljem välja tulnud "Blood on the Tracks'i" varjus on olnud ja seega teenitud lugupidamisest ilma jäänud; ehkki LP'l ühe korraliku Dylani albumi tunnusmärgid on: laulud on säravalt kirjutatud, kohati üllatavalt isiklikud ja oma intiimsuses vägagi kutsuvad. Tänu muusiku nakkavale energilisusele ja headele tingimustele ("Planet Waves'i" andis välja Dylanisse väga humaanselt suhtunud Asylum Records ning bändiks on Dylanit tema kõige edukamatel aastatel toetanud The Band) koosneb plaat põhiliselt miniatuursetest, armsatest meelituslauludest, mille sekka on Dylan susanud paar süngemat pala, adresseerimaks pingeid enda ja abikaasa Sara vahel. Abielu peatne mõranemine sai vähemal või rohkemal määral tunnustatud lahkuminekualbumi "Blood on the Tracks" aluseks. "Planet Waves" on, nagu Dylani tehtud käpardlikuvõitu kaanepilt, üsna ebaambitsioonikas ja kiiruga valminud, sest väljalaske põhieesmärgiks oli raha sisse tuua 1974 alanud kontserttuuri arvelt - tuuri, mis tükk aega privaatset elu elanud Dylani jaoks oli esimene üle peaaegu 10 aasta. Kui paar melanhoolsemat pala välja jätta, on "Planet Waves'i" meeleolu elavam kui teistel Dylani albumitel. Mõnes mõttes sobib LP perfektselt sissejuhatuseks inimesele, kellele Dylani muusika võõras, sest laulude puhul paistab välja lihtne struktuur, haarav instrumentatsioon ning sõnad, mis üllatavalt mõistetavad, kuid eksimatult dylanlikud: "I went out on Lower Broadway and I felt that place within / That hollow place where martyrs weep and angels play with sin,"; "Thought I'd shaken the wonder and the phantoms of my youth / Rainy days on the Great Lakes, walking the hills of old Duluth". Viited kunagisele kodukohale Duluthile on üllatavad, pidades silmas, et karjääri jooksul on muusik harva kirjutanud selgelt autobiograafilisi laule, tugevdamaks mütoloogilise figuuri imagot, mis ühes lugematute transformatsioonidega on aidanud temast täielikult seletamatu müsteeriumi luua. Albumil on teisigi isiklikke momente: 'Wedding Song' ja Dylani tigedaima laulu 'Idiot Wind' prototüüp 'Dirge' puudutavad tugevalt dilemmasid karjääri ja abielu osas.
On selge, et artistil ei olnud õieti võimalik endale mõlemat lubada ja tagasi lavale naasmine ähvardas mõjuda laastavalt kaua kestnud kooselule. Dylan oli ta 1966. aastal peaaegu tapnud kontserttuuri järel muutunud ebaavalikuks erakuks, et pühenduda abielule ja lastele, nii et mehe otsus taas kontserte andma hakata mõjus Sarale, kes oli teadlik ka mehe pahelisest truudusetusest, kindlasti laastavalt. Paraku olidki need sündmused ka varajane etapp abielu täielikus purunemises, mis päädis mõni aasta hiljem. "Planet Waves" on lõpu algus, kuid pole sugugi masendav. Vastupidi - Dylan on hämmastavalt vilgas ja kaasakiskuvad laulud nagu 'You Angel You' ja 'On a Night Like This' täidavad albumi eksotermilise erootikaga, kujutades naisi kord füüsiliste, kord väga abstraktsetena ("Sweet Goddess / Born of a blinding light and a changing wind"). See-eest laulud nagu 'Going, Going, Gone' ja 'Forever Young' (viimasest saanud üks muusiku kuulsamaid) demonstreerivad hiilgavalt Dylani arengut mehena. Näiliselt juhuslik romantika ei suuda lähemal kuulamisel aga varjata, et album, mille sisu kirjeldab autor kaanel sõnadega cast-iron songs & torch ballads, on kooselust Sara Dylaniga ja selle tuleviku suhtes vägagi prognostiline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar