Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 18. jaanuar 2014

De Palmat avastades: "Phantom of the Paradise" (1974)

Jaanuaris vaatan ja arvustan kronoloogilises järjekorras Brian De Palma seninägemata thrillereid.

Tõsi küll, "Phantom of the Paradise" pole just tüüpiline De Palma thriller - nimetagem seda muusikaliseks fantaasiafilmiks, millest üksikuid õudusfilmi tunnuseid võib leida. Või nagu DVD kaas filmi kohmakalt kirjeldab: "The most highly acclaimed horror phantasy of our time." Ehkki linateos kriitikute halvakspanu pälvis, on see "The Rocky Horror Picture Show" sugustesse zany'desse veidrustesse kiindunuile nõnda südamelähedaseks saanud, et 2005. aastal korraldati filmi auks spetsiaalne fännifestival. Tegu eklektilise filmiga, mis kokku pandud värvikirevatest set piece'idest, pop- ja rokklauludest ning pentsikust huumorist ("It's a whole series of songs that tell the story of Faust," - "Faust? What label's he on?"). Lisaks on varalahkunud William Finley, kes filmis meenutab enne fantoomikssaamist kangesti noort Warren Zevonit, peaosas päris asine. Kahjuks nõrgestab filmi selle ülemäära naljatlev meeleolu - pisut rohkem tõsisust ning sidusust ei teeks paha, veel enam, et film kasutab kaudselt ainestikuna klassikalist kirjandust. Ka lool endal on üpris romantilised varjundid, mis võiks tugevamalt väljenduda. Pigem mõjub film pooleteisetunnise sketšishow kui macabre rock-muusikalina. Eks De Palma komöödiate vähese tuntuse tõttu kipub unustama, kui südamelähedane antud žanr talle tegelikult on. Hitchcocki mõjutusi leidub, muuseas, antud filmiski (dušistseen, mis tundub "Psycho" paroodiana). Lõbusat "Phantom of the Paradise'i" võiks ennekõike nimetada innovatiivseks kurioosiumiks, mida pesamunaga Halloweeni paiku vaadata. Ahvatlevale soundtrackile ajasin muidugi küüned taha (näiteks 'Special to Me' on tore pala). Ehkki filmi väljatulekust on möödas aastakümneid, pole keeruline märgata muusika suhtes tehtavaid etteheiteid, mis tänapäeva mõistes on ehk vettpidavamadki ("As long as it sounds good, who cares what it's about?"). De Palma südikuses on igatahes raske kahelda, pidades silmas, et vaid aasta varem linastus poole miljoni dollari eest tehtud thriller "Sisters" ja kaks aastat hiljem kuulus "Carrie" - on tal vast värvikas, isikupärane oeuvre!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar