Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 18. jaanuar 2014

De Palmat avastades: "Sisters" (1973)

Jaanuaris vaatan ja arvustan kronoloogilises järjekorras Brian De Palma seninägemata thrillereid.

"Sisters'i" näol on tegemist varasemalt komöödiaid lavastanud De Palma esimese katsega teha enda versioon tüüpilisest Alfred Hitchcocki filmist. Tulemuseks on kunstipärane ja kompaktne thriller, mis aitas De Palmal välja kujundada paljudele edasistele müsteeriumidele iseloomulik stiil. Hitchcocki mõjutused paistavad näiteks välja "Psycho'st" inspireeritud stseenis, kus pahaaimamatu mees Bernard Herrmanni karjuva muusika saatel ootamatult surnuks pussitatakse. Siinkohal tuleb mängu De Palma tehniline vilumus, sest kui tapatöö sooritanud naise naaber toimuvat läbi akna pealt näeb ning politseisse helistab, jaguneb pilt korraga kaheks ja seda kuni uurijate tulekuni. Kuna politsei saabumise käigus käib võidujooks ajaga, et nii surnukeha kui asitõendid ruttu peita, tuleb selline tehnika väga kasuks, sest näha toimuvat paralleelselt läbi kahe erineva kaamerasilma lisab kauakestvale episoodile kasvavat pinget. Ehkki suure osa filmist moodustab nuhkijast ajakirjaniku isiklik juurdlus, ei ole see "Sisters'i" tuumaks, sest vaataja jaoks on põhiliseks mõistatuseks just mõrva sooritanud Danielle'i salapärane minevik.

Kuna filmitegija sündis kirurgi perre, pole ehk üllatav, et De Palma huvides oli teha psühholoogiline lugu eraldatud Siiami kaksikutest; filmil on tegelikult nii mõndagi ühist Cronenbergi suurepärase "Dead Ringers'iga", kus psühhootilise käitumise põhjuseks on samuti ühte kuuluma määratud kaksikute lahkukasvamine. "Sisters" on aga tooni poolest järeleandlikum: tegevus toimub valdavalt päise päeva ajal, siin-seal on koomilisi tordiga-libisemise-stseene ning õudusfilmilikuks muutub film alles viimase (veidi veniva ja tüütava) vaatuse ajal. Vähemalt on lõpplahendus leidlik. Eeskujulik varajane töö, eriti pidades silmas filmi tillukest eelarvet ja minimalistlikku vormi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar