Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 21. jaanuar 2014

"Demon Seed" (1977)

Pärast Polanski "Rosemary's Baby't" sai õudusfilmides rasedusest tavaline nähtus, sest mõte võõrkeha kandmisest üsas, selleni viinud korrumpeerimisest ning kaasnevast psühholoogilisest ja/või füüsilisest traumast on ebamugav. Seda on esinenud kaasaegsetes found-footage filmides (kas või verivärske "Devil's Due"), odavates monster movie'des ("It's Alive") ja intelligentsetes ulmefilmides nagu "The Brood" või antud linateos, mis põhineb Dean Koontz'i samanimelisel romaanil. "Demon Seed" on tehnoloogia suhtes paranoiline film, kus tunneteta, isemõtleva ja õppimisjanulise superarvuti Proteuse muudab ainulaadseks selle tahe sigida, kui on end inimkeha omadustega kurssi viinud. Kuna tehisintellektile on antud funktsionaalne mõistus ja kõnevõime, aga keha mitte, köidab seda mõte läbinisti mobiilsest järglasest, kes saaks võimalusel "päikese käes olla". Põhimõtteliselt on Proteus kui perverssete, aga samas üllatavalt ratsionaalsete motiividega HAL 9000.

Filmi teeb köitvaks see, kuidas Proteus plaani ellu viia (või ellu tuua...) kavatseb, kasutades selleks Julie Christie mängitud Susanit, kelle lõksu on püüdnud. Kui Proteus on võtnud pähe naisesse tungida, pole viimasel enam pääsu mitte ainult sünnitamisest, vaid ka kodust, nii et selles valguses võib "Demon Seed'i" vaadelda kui ebatavalise soorollide allegooriana, kuid arvatavasti pole see filmi tegelik taotlus. Ühtlasi pole "Demon Seed" ka nii väärastunud kui tunduda võib, eriti kui pidada silmas filmi turvalist, ent kõhedusttekitavat kulminatsiooni. Jah, on paar potentsiaalselt ebameeldivat "tehnoloogilist intrusiooni" kujutavat stseeni, aga film mõtiskleb lihtsalt selle üle, mis juhtuks, kui loogiline ja kalkuleeriv tehisintellekt peaks korraga tundma vajadust järeltulijat saada. Proteuse HAL'ilik hääl on hirmus, aga eriti võib seda öelda spetsiaalsete instrumentidega masinate kohta, mille see loob Susani läbivaatamiseks ja rasestamiseks, sest kuna need on selgelt ühte eesmärki täitma mõeldud, on nende disain päris robustne.

Siinkohal peab üles tähendama, et isegi meditsiinis on ju ebamugavateks protseduurideks loodud masinatele üritatud võimalikult inimlik kuju anda, et patsient end ülemäära ebamugavalt ei tunneks. Julie Christie on terroriseeritava naise rollis muidugi võrratu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar