Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 15. jaanuar 2014

"Diana" (2013)

Väkk! Ei tea, mis kuri kärbes mind hammustanud oli, kui "Diana" treilerit nähes uskusin, et see võiks olla üks 2013. aasta ilusaid armastuslugusid. Juba miljoni miili kauguselt pidanuks välja paistma, et tegemist pole rohkema kui hädise katsega liigutavate eluloofilmide tavapärasest edust kasu lõigata ja selle läbi Oscarite jagamisel plats puhtaks teha. Liimile õnneks keegi ei läinud - kriitikute kollektiivset viha tunda saanud "Diana" kaotas valusamalt kui mina tavaliselt lotot mängides. Film tehti lihtsalt liiga hilja, et see enam kedagi hõõguma saaks panna. Naomi Watts on graatsiline iludus, kelle senine karjäär olnud imetlusväärne, kuid Diana rolli ei sobi ta absoluutselt: juukselaki, kirevate kostüümide ja kalliskivide alla mattunult näeb ta välja kui mõni tuleohtlik linnutopis. Näitlejatari ennast hukka mõista oleks liig, kuna tema professionaalsuses ei saa kahelda - Wattsi väheses veenvuses on süüdi pigem filmi teatraalsus ja ebausaldusväärsus. Montaaž on nii kriminaalselt kiire, et emotsioonidele ei jää absoluutselt ruumi ja sageli tekib tunne, nagu näitlejaid ähvardatuks filmimise ajal relvaga, sest neil näib neetult ebamugav olevat. Enne filmi nägemist teadsin ma Dianast väga vähe ja kahjuks pole võimalik väita, et see õieti muutunud oleks. Kui "Diana" suvatsenuks portreteerida nimitegelast enama kui peika burgeriarmastuse suhtes kulmu kortsutava kaunikesena, oleks võimalik seda ehk natuke tõsiseltvõetavaks kutsuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar