Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 30. jaanuar 2014

"Ender's Game" (2013)

Orson Scott Cardi romaan "Enderi mäng" on võitnud nii Hugo kui Nebula - kaks uhkeimat auhinda, mida üks ulmeromaan minu arusaamist mööda saada võib - ja Eesti asjatundjadki ei väsi teost kiitmast. Ei oska ise siinkohal kaasa rääkida, kuid antud ekraniseering tekitas küll kirjeldamatut vastumeelsust. Isegi kui mitte nägusid teha "Ender's Game'i" totrustest kubiseva süžee (niipaljukest kui seda üldse on) ja võltsilt mõjuva olustiku suhtes, on raske eirata tegelaste ebasümpaatsust. Harrison Ford, mine pensionile! "Ender's Game'is" mõjub tema "targa ja tõsise vanaisa" schtick põnevalt umbes viie minuti jagu; see-eest Ender Wiggin ehk inimkonna uus võimalik lootus, on käitumishäiretega autist, kes suurema osa ajast näeb välja, nagu jõuluvana ei toonudki talle tahetud mänguasja. Ootasin muudkui, et Fordi kehastatud kolonel Graff talle õlale patsutaks ja mahlapulga ulataks. Kõige tipuks mängib Ben Kingsley tätoveeritud mordaga tegelast nimega Mazer Rackham, nii et jah... päris võigas kollektsioon vahakujusid. Nii emotsionaalselt kui vaimselt satub Ender oluliselt rusuvamatesse situatsioonidesse kui noor võlur Harry Potter, aga seda alles kõige lõpus, kui simulatsioonist saab reaalsus ning tuleb külma närvi säilitades juurdlema hakata tehtud otsuste tagajärgede üle, mõistmaks, kas valitud taktika viis soovitud tulemusteni. Ühesõnaga muutub film põnevaks vahetult enne lõppu, mis seejuures jätab mulje, nagu peaks "Ender's Game" olema sissejuhatus suuremale loole. Kuna film paraku küllalt edukaks ei osutunud, on kaheldav, et sellele üldse järg(esid) tehakse. Pole ime, et inimesed filmile tormi ei jooksnud, pidades silmas, et vaadata "Ender's Game'i" on nagu minna külla sõbrale, kes sulle niikuinii ei meeldi, ja vaadata mitu tundi silmi pööritades pealt, kuidas ta sind kampa võtmata oma Playstationiga mängib. Kindlasti tahaks aga kiita Steve Jablonsky muusikat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar