Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 22. jaanuar 2014

"Henry: Portrait of a Serial Killer" (1986)

Vähe on sarimõrvarifilme, mis suudavad sadistlikku käitumist kujutada täiesti trööstitult ja kompromissitult, kuid ei mõju odavalt ega vaenulikult. John McNaughtoni sõltumatu debüüt "Henry: Portrait of a Serial Killer" kuulub just selliste hulka. Filmi tõhusus seisneb muidugi jõleduste eheduses: sellel õnnestub suisa halastamatul kombel psühhopaat Henry jahedasse, räigesse maailma rebida ning aina julgemalt jahmatada, aga ainsatki punnitatud dramaatilist pööret või labast võtet kasutamata. Ehkki esialgu ei pruukinud nii paista, võitis film selle arvelt, et McNaughtonil olid nõnda piiratud ressursid (näiteks oli eelarve vaid 110 000 dollarit), sest erinevad asukohad - kodud või räpased linnatänavad - paistavad silma naturaalsusega, muutes filmi orgaaniliseks. Kuigi nimitegelane põhineb Henry Lee Lucasel, lubas McNaughton endale tegelase suhtes palju vabadusi, tegemaks filmi-Henry pisut vähem koletislikumaks, kui tapja tegelikult oli.

See ei tähenda, et film vaevuks Henry väärastunud loomusele vabandusi otsima, aga on stseene, mille eesmärk on Henryt veidi inimlikus valguses näidata. Paljude meelest on šokeerivaim koht, kus Henry vaatab veel sõgedama partneriga endatehtud videot abitu perekonna tapmisest, kuid ebamugavustunne tekib ka siis, kui Henry paistab haavatav või segaduses, sest see seab teatud moraalse dilemma ette. Vastik on kaasa tunda südametunnistuseta tapjale. Henryt kehastav Michael Rooker, keda filmi valmimise ajal ei teatud, on suurepärane. Näitleja olla Henry rolli nii sisse elanud, et abikaasa pelgas mehele rasedusest rääkida, enne kui filmimine lõppenud. Kui film laiema avalikkuse ette jõudis, oli mehe näitlejakarjäär juba samas tuult tiibadesse saanud - ehkki "Henry" 1986. aastal valmis sai, tuli see välja alles 1990. aastal, kuna levitaja ei osanud filmi turustada ja tsensoritega tekkis palju konflikte. Õnneks on kriitikud linateose vastu alati sõbralikud olnud. On "Henry"-suguseid filme, millele sugugi nii hästi läinud pole. Äratoodud põhjustel on "Henry" olulisus muidugi õigustatud, mis sest, et hiljem lugupeetud Hollywoodi režissööriks saanud McNaughtoni kogematus vahepeal välja paista võib ning film veidi aja hammasrataste vahele jäänud on. Thrillerina kummitamajäävalt naturalistlik, draamana eriti tõhus; lummav ka mitmekordsel vaatamisel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar