Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 14. jaanuar 2014

"Her" (2013)

Kui Samsungi nutitelefoni sain, leidsin põneva sisseehitatud rakenduse nimega S Voice (iOS'i vaste sellele on Siri), millega võimalik häälkäsklusi kasutades näiteks äratuskell sisse lülitada, uusi kontakte lisada, ilmateadet paluda või lihtsalt veebiotsingut teha. Ei ole küllalt praktiline app, et seda püsivalt kasutada, kuid üks asi muudab selle hämmastavaks: rakendus vastab naisehäälega. Muu hulgas on S Voice programmeeritud magusal toonil vastama, kui sellele ilusat und soovida - tekitab tegelikult päris meeldiva tunde, kui padjakallistaja oled. S Voice'i puhul ei lähe muidugi kordagi meelest, et tegu on lihtsalt robotiga, nii et õiget vestluskaaslast sellest ei saa, aga mis siis, kui nii oleks? Spike Jonze'i "Her" on armastusfilm, kus üksildasel Theodore Twomblyl tekib side OS1-nimelise operatsioonisüsteemiga - erakordse tehisintellektiga, kellega on võimalik maha pidada pikki dialooge ja kes justkui tunneks ehtsaid emotsioone. Tehnoloogia pole päriselt nii kaugele arenenud kui filmis kujutatud, aga siiski peegeldab ideestik hästi kaasaegset maailma, kus tehnoloogia tuleb vastu kõige loomupärasematele inimvajadustele ja annab muuhulgas võimaluse suhelda ka neile, kes ei taha või saa inimeste seltsis väga olla. Kitsamas mõistes on "Her'i" näol tegemist kompleksse karakteriuurimusega, love storyga... või nagu poster spetsiifilisemalt reklaamib: "A Spike Jonze love story," rõhutades õigustatult filmi omanäolisust, mida toovad esile nii südamlik ja ekstsentriline dialoog kui isikupärane režiitöö. Kuna tegemist on suhtefilmiga, milles ühel osapoolel puudub füüsiline vorm, õnnestub Jonze'il tabada mitmeid valupunkte ja leida tasakaal kurva ja romantilise vahel. Kompuutrisse kiindunud, puudutamise-hoidmise järele nälgiv Theodore on tegelane, kes võiks kõhedusttekitava pihkurina paista, kuid teda kehastav Joaquin Phoenix jätab mehest just haavatava ja ohutu mulje. Film kannatab see-eest tühjade naistegelaste ülekülluse tõttu ja kisub vahepeal haledaks ja melanhoolseks (palju on monotoonset klaveriklimberdamist, rannaslonkimist jms), veel enam, et Phoenix ise annab peategelase üksildust ja segadust ilusti edasi. "Disconnect" on küll pisut mõtlemapanevam kommentaar inimeste tehnoloogiasõltuvuse kohta, kuid "Her" peakski ennekõike olema kiiksuga armastuslugu, mille temaatika seedimist nõuab. Ja kurta selle üle väga ei saa. Ilus draama.

Hea näide filmi silmatorkavast värvipaletist

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar