Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 19. jaanuar 2014

"Metallica Through the Never" (2013)

"The Black Album" on mõnus plaat, kuid suurem asi Metallica austaja pole ma kunagi olnud, nii et võtsin voli filmi suhtes suts skeptiline olla. "Metallica Through the Never", mille tegemist rahastas muide bänd ise, on aga midagi ambitsioonikamat kui keskmine kontsertfilm: lisaks live-esinemistele kätkeb see ka loovate eriefektidega vürtsitatud, julgelt reaalsuse piiridest väljuvat narratiivi, mille keskmes noor talent Dane DeHaan.

Aina sürreaalsemaks muutuv kõrvallugu ja kontsert ühendatakse seejuures lõpus leidlikult, nii et põhjalikult läbimõeldud ettevõtmine. Eriti kui silmas pidada, et sageli tekib niisuguste muusikafilmide puhul tunne, et on mida kuulata, aga silmad igavlevad. Põhimõtteliselt kõigil populaarsetel artistidel on ju kombeks aeg-ajalt kontserte video peal välja lasta, ilma et nende filmimisele oleks lähenetud mingisuguse innovatiivsusega. Alles ju lasi näiteks The Rolling Stones nii CD'l kui DVD'l välja Hyde Parki kontserdi, mida vaadates mõtlesin muudkui, et küll on üksluiselt üles võetud. Mis The Rolling Stones'i puutub, muide, siis tegelikult mängivad nad vanu laule vanuse kohta üllatavalt hästi, aga päris vaimukas on näha juba seitsmekümnest Mick Jaggerit laval plika kombel edvistamas.

Kui Metallica eesmärk oli selle nii-öelda kahetunnise muusikavideoga sama teha, said nad küll neetult hästi hakkama, sest mul on meel kurb, et võimalusel kinno 3D-versiooni kaema ei tõtanud, veel enam, et režissöör Nimród Antal ja Metallica kasutasid 3D-tehnoloogiat filmi rikastamiseks, mitte hädise ettekäändena kinopileteid kallimalt müüa. Ja lõppude lõpuks on laulud nagu 'For Whom the Bell Tolls', 'The Memory Remains', 'Enter Sandman' jt. aegumatud. Kodukino omavatele muusikaarmastajatele kohustuslik, aga ei tohiks ükskõikseks jätta ka minusuguseid "ABBA-inimesi", kes filme pangakaardisuuruselt ekraanilt vaatavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar