Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 28. jaanuar 2014

"Nymphomaniac: Volume 1" (2013)

Provotseerimislembese Taani režissööri Lars von Trier'i magnum opus "Nymphomaniac" on andnud filmiajakirjanikele juba tükk aega soodsaid võimalusi intriige üles kütta, alustades arusaamatustest seoses filmi kestuse ja paljastavuse osas ning lõpetades turustamiskampaaniaga lõbusate posterite näol. Mõnes mõttes võib öelda, et kõmuline filmitegija, kes varemgi üles näidanud oskust inimesed enda tööst varakult sosistama-sumisema panna, tegi "Nymphomaniac'i" puhul esimese sisseviske ammu enne filmi linastumist... ja tema palliplatsil on alati isevärki reeglid. "Nymphomaniac'i" täispikk versioon, mis päris kindlasti tulevikus kõigile kättesaadavaks tehakse, kestab umbes viis ja pool tundi, nii et filmi levitatavamaks vormimise nimel kärbiti 30% jagu materjali (põhiliselt aktsepteeritust rohkem näitavate seksistseenide arvelt) ning jagati see kaheks. Pärast nõnda meeletut suminat võib esimese osa ehk "Volume 1" põhjal aga nentida, et autori taotlused ei ole sugugi nii äärmuslikud. Kohe kindlasti pole tal tahtmist suvalise kannatustnõudva porno-draamaga puritaanidele kikudesse põrutada. Küllap on see muutunud igavaks. Kui nüüd jutt semantikale viia, siis inimesed kipuvad liiga kergekäeliselt tembeldama julgeid (või koguni simuleerimata) seksistseene sisaldavaid draamasid pornograafiliseks, sest definitsiooni järgi on porno eesmärk siiski vaatajas seksuaalset erutust tekitada, ja kui see kuulus Von Trier'i motiivide hulka, olen mina Richard Branson. "Nymphomaniac'i" kirjeldamiseks võib kasutada palju omadussõnu, kuid 'erutav' nende hulka ei kuulu. Pidades silmas, et mitte just kaua aega tagasi väitis Von Trier end selle üle uhke olevat, et nii paljud "Antichrist'i" vaatama saabunud inimesed poole filmi pealt lahkuvad, on "Nymphomaniac'i" kerglus, turvalisus ja lõbusus eriliselt üllatav. Film on loodud täiskasvanud kunstniku poolt, kes selle asemel, et vaatajat puuma kombel rünnata ja ta usaldust kuritarvitada, püüab ühist keelt leida, jutustades vaheldumisi anekdoote ja luuletusi ning kasutades spetsiifilisi tehnikaid. Film on kõrgklassiliselt korrapärane ja miski pole juhuse hooleks jäetud. Loo jutustamiseks on leitud loomingulisi lahendusi, mis ühtlasi on viinud uute avastamiseni. Filmile lisab tohutult tekstuuri teadusharude ja kunstiliikide kasutamine süžee erinevate osade ilmestamiseks. Ühtlasi on film piinlikult naljakas. Kiidan heaks, et publik ei peljanud naerda! Filmi neljas peatükk annab mõista, milline kõle horror movie see olla võinuks, nii et just selle maitsekus ja delikaatsus - vaatamata teema tõsidusele - tekitas positiivseid tundeid. Vot, ei olegi stoilistele masohhistidele mõeldud teine. Kahjuks ei oska ma hetkel isiklike tunnete kirjeldamisel konkreetsem olla... võib-olla pärast "Volume II" nägemist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar