Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 17. jaanuar 2014

"RoboCop" (1987)

"RoboCop'i" peatselt linastuvat lastesõbralikku uusversiooni ei saa just paljutõotavaks nimetada, ent küllap ei tasu ennatlikult eelarvamuste küüsi langeda ja sellele võimalus anda, veel enam, et režissöör José Padilha ("Elite Squad") ei lasknud enda sõnul meelest satiiri, milles peitub 1987. aasta klassiku reaalne väärtus. Paul Verhoeveni "RoboCop'i" eriefektid ja stiil võivad aegunud paista, ent filmi teravmeelsus ja intelligentsed taotlused on piisav põhjus, et seda umbes korra aastas vaadata - parimal juhul võib silmata mõnd varem märkamata jäänud detaili. Korrakaitsjakohuseid täitvast küborgist jutustava ulmemäruli kohta on "RoboCop" üllatavalt rikkalik ja eneseteadlik.

Üheks kordaminekuks peab nimetama peenelt kujutatud lähitulevikumaailma, mis liialdatud nägemus tegelikust Ameerikast: 2029. aasta Detroitis lokkab töötus, kuritegevus ja korruptsioon; inimeste kollektiivse teadvuse üle valitseb televisioon (mis kord vahendab uudiseid vägivaldsetest ja/või poliitilistest sündmustest, kord odavaid meelelahutussaateid) ning jõukad pole kõigest ahned bürokraadid, vaid kaudselt ka osa räpasest allmaailmategevusest. Filmile annavad koomilise varjundi kurjategijate ükskõiksus oma teguviiside suhtes, sest politsei ei suuda niikuinii midagi ette võtta, ning ohtrad telereklaamid ja -uudised, mis annavad kavalalt ettekujutuse kummalistest väärtushinnangutest - näiteks on populaarsed nime BS 5000 ja 6000 SUX kandvad automudelid ning telesaade "It's Not My Problem", mis muutnud populaarseks catchphrase'i 'I'd buy that for a dollar!'. Sageli just taustal peidus olevad plakatid, reklaamid ja muu säärane annavad päris põnevat lisainformatsiooni, sh uhke Delta City planeeritava rajamise kohta (mis eeldab linnast "rämpsu välja viskamist"). Filmi südameks on eeskätt Murphy, kellest pärast surma saab emotsioonitu, sisseprogrammeeritud direktiivide järgi opereeriv ja radikaalseid ühiskondlikke muudatusi tõotav õigusemõistja. "RoboCop" pole aga ainult võitlusest kuritegevuse vastu, vaid taas inimeseks saamisest, sest masinakstehtud Murphyl õnnestub kinni hoida mälestusist omaenda surmast ja sellele eelnenust. Lõpus vabaneb ta muuhulgas tema nägu katvast kiivrist ning tutvustab end pärisnimega. See on aspekt, millest võiks lugu pidada ka uusversioon. Seni on viimase puhul positiivse mulje jätnud ainult RoboCop'i moodsam, nõtkem disain.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar