Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 12. jaanuar 2014

"The Fifth Estate" (2013) / "Ninja: Shadow of a Tear" (2013) / "Showgirls" (1995)

"THE FIFTH ESTATE" (2013)

Den of Geek'is ilmus hiljuti artikkel, mille kohaselt võib mõne kuu pärast linastuva "Transcendence'i" järgi prognoosida kord populaarsete küberpõnevike uue laine tulekut. Üheksakümnendatel puudutasid arvutikuritegevuse või virtuaalse reaalsuse teemat paljud filmid (alustades "Sneakers'ist" ja lõpetades "Virtuosity'ga") ning ka "The Fifth Estate" - veidralt retrohõnguline film kurikuulsast WikiLeaksist ja selle loojast - tuletab neid kangesti meelde. Virtuaalset tegevust ja selleteemalist loba on filmis ohtralt, aga sellegipoolest pole "The Fifth Estate" igav, sest Julian Assange'i ja Daniel Bergi isikule on pööratud palju tähelepanu, kujutades Assange'i kõigist võõrdunud ja emotsionaalselt ligipääsmatu friigina. Vahepeal on Assange'i ja Bergi vahel üllatavalt palju seksuaalset pinget. Režiitöö on natuke nüri ja infosõjad ebaintrigeerivad, aga kuna näitlejad on tugevad ja tegelased hästi kujundatud, köidab see kompuutrifilm kenasti. Alex Gibney dokk "We Steal Secrets" avab WikiLeaksi ajalugu kindlasti põnevamalt, aga eks "The Fifth Estate" jääb mällu pigem karakterikeskse draamana (mida Assange ise, muuseas, pole kaugeltki heaks kiitnud).

"NINJA: SHADOW OF A TEAR" (2013)

Kuigi esimest osa ehk megahitti "Ninja" näinud pole ning Scott Adkins näitlejana absoluutselt ei imponeeri, polnud filmi sugugi raske nautida - päris tõhus juustu järele lõhnav märul, kus autentset materdamist rohkem kui rubla eest. Adkins on viimastel aastatel just Stallone'i ja Van Damme'i märulites kõrvalosi mänginud ega pole seega palju särada saanud, nii et antud film on hea demonstratsioon Adkinsi kui võitluskunstide meistri tegelikest oskustest. Kuna Jaapani kultuur mängib filmis päris olulist rolli, võib jääda häirima liigne ameerikalikkus; kas või osade toitude mainimisel jääb mulje, et need on valitud mõnest Wikipedia artiklist. Vaadata maksab samas niikuinii just ohtrate märulistseenide pärast, mida pole rikutud kontrollimatult rappuva kaamera või ajuvaba montaažiga (mis on tänapäeval suureks probleemiks) ning tunduvad seega ehedad.

"SHOWGIRLS" (1995)

Vägagi andeka Paul Verhoeveni draama osutus 1995. aastal ebamaiselt hämmastavaks katastroofiks, kuid aastate jooksul on see kujunenud kultusfilmiks - räägitakse ikka ja jälle, et tegemist on erilise õudukaga, mille nägemine ühe kogemuse võrra rikkamaks teeb. Filmi suurimaks probleemiks kindlasti Elizabeth Berkley, kelle ülepakutud dramaatilisus on lihtsalt napakas, aga märkuse võib teha ka omal ajal enneolematuid summasid teeninud legendi Joe Ezsterhas'i nigela dialoogi ja pentsiku süžee kohta. Erinevalt teistest Verhoeveni filmidest ei paista "Showgirls'ist" välja mingisugust intellekti, ehkki režissöör ise on sellest kõnelnud kui kommentaarist naiste alavääristamise kohta raha ja lõbude maailmas. Berkley osatäitmist poleks ilmselt liialduslik nimetada filmiajaloo halvimaks... tegu on kõige traagilisema katsega saada staariks, veel enam, et selle vägagi paljastava rolli eest maksti neiule kõigest 100 000 dollarit (film ise läks maksma 45 miljonit). Kui poleks olemas võimast "Leaving Las Vegast", söandaks väita, et tõeliselt häid patulinna-filme ei olegi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar