Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

"The Hunger Games: Catching Fire" (2013)

Olgu juba alguses märgitud, et Francis Lawrence'i käe all valminud "Catching Fire" on veel kahe filmi võrra täieneva "The Hunger Games'i" seeria jaoks samm edasi. Lionsgate'ist oli ainuõige otsus valida järgesid tegema kogenum režissöör, sest esimene film oli ebaühtlase tempo ja liialdatud dramaatilisuse pärast kuidagi kohmakas. "Catching Fire" on trööstituma, tõsisema meeleoluga ning suhtub nii tegelastesse kui neid ümbritsevasse maailma pragmaatilisemalt, panustades lisaks jätkuvalt fundamentaalsetele Näljamängudele just sellega seotute keerulistele suhetele ja kõikvõimalikele sepitsustele, mis kulisside taga toimuda võivad. Seekord on vähem litreid, puuokstel kõõlumist ja lillekorjamist, mis esimesest jaost nii tüütult suure osa ära sõi, et eriliste kadudeta oleks saanud sellest vähemalt poole tunni jagu stseene välja lõigata. "Catching Fire" on kõigest paar minutit pikem, kuid hulga mitmekesisema tegevustiku ja arukamate taotlustega. Katniss on küpsem ja impulsiivsem, kuid noort kangelannat kehastav Jennifer Lawrence ei avalda endiselt muljet, silmitsedes nii lähedasi kui võhivõõraid samasuguse nõutukstegevalt tühja pilguga. Vibulaskmine tuleb tal tänu ohtrale treenimisele muidugi hästi välja - iga nool õnnestub tal lendu lasta muljetavaldava graatsiaga. Seda enam häirib taas tema suutmatus vajaduse korral tappa, sest olgu ta hinges patsifist või mitte, aga Näljamängud lihtsalt nõuavad seda. "Catching Fire'i" puhul tekib vahepeal tunne, et film püüab sihilikult vältida situatsioone, kus Katniss oleks sunnitud valima, kas tappa või mitte, ja see vähendab omakorda olukordade pingelisust, sest põhilisteks ohtudeks osutuvad näiteks mürgine udu või tigedad paavianid. Samas esimeses filmis valab tüdruk vastastele herilasi püksi, et neid elimineerida, nii et võib-olla on "Catching Fire'i" lahendus isegi parem. Mõlemal juhul jääb ikkagi mulje, et Katnissist on püütud nõnda inimsõbraliku käitumisega noorematele fännidele paremat eeskuju teha, mis läheb lihtsalt vastuollu Näljamängude kontseptsiooniga. Praeguse seisuga on Elroni rongidki Katnissist rohkem elusid võtnud. Kaks senist filmi, mis suhteliselt pikad, pole teda igatahes piisavalt arendada suutnud, et tüdruku põhimõtted ja mõttemaailm enam üldse arusaamatusi ei tekitaks.

1 kommentaar:

  1. "Praeguse seisuga on Elroni rongidki Katnissist rohkem elusid võtnud."

    Hahahahaha! Tabav!

    VastaKustuta