Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 16. jaanuar 2014

Viis parimat David Cronenbergi filmi

Teen edetabeli kujul ühe põgusa austusavalduse kuulsale Kanada režissöörile David Cronenbergile, kes hetkel ametis tänavu linastuva "Maps to the Stars'iga". Cronenberg on provokatiivsete ning sageli inimtaluvuse piire kompavate, aga alati intelligentsete ning komplekssete (õudus)filmidega asjatundjatele vaatlemis- ning analüüsimisrõõmu pakkunud juba aastakümneid. Viis kõige vaatamisväärsemat Cronenbergi filmi on minu hinnangul:

CRASH (1996)

"Crash" oli režissööri jaoks ideaalne projekt, sest võimaldas eemalduda õudusžanrist (mille juurde ta pole õieti naasnud tänini), ilma et pidanuks loobuma tehnoloogiat, seksuaalsust ja moondumist puudutavatest teemadest ning ideedest, mis teadupärast iseloomulikud ta õõvastavamatele linateostele. J.G. Ballardi tunduvalt häirivamal romaanil põhinevas "Crash'is" on ohtralt seksi, ent filmina on see pigem vägivaldne kui erootiline. Häirivaks muudab selle autoavariifetišistidest tegelaste väärastumus, mida illustreerivad seksuaalsed stseenid on moraalinormidest judinaidtekitavalt kaugel. Film näitab neid inimesi hukka mõistmata, et seksuaalsed kinnistumused võivad tekkida ükskõik mille suhtes - antud juhul autoõnnetuste, mille puhul purunev klaas, kägarduv metall ning sõidukis istuja moondunud keha (ühes sellele tekkinud uute avaustega) on peamiseks stimulaatoriks. Film on hea enesekontrolliga ega tüki kujutatavaga talumatutesse äärmustesse, kuid tekitab ikkagi ebamugavust temaatilisel ja põhimõttelisel tasandil. Film pole kõigest meeletult köitev, vaid suisa üks haaravamaid linalugusid inimseksuaalsusest ja selle tumedamatest, täielikult mõistmatutest äärtest.

DEAD RINGERS (1988)

"Dead Ringers'i" puhul tekitab automaatselt ebamugavust tõsiasi, et filmi keskmes on identsed kaksikvennad, kes üheskoos õppinud günekoloogiks ja töötavad sel alal partneritena. Siinkohal väärib tunnustust seletamatul kombel Oscari nominatsioonist ilma jäänud Jeremy Irons, kes täidab mõlema venna rolli ning annab osavalt edasi nii nende vastandlikkust kui ka kokkukuuluvust. Elu jooksul on üsa jaganud meeste vahel tekkinud side, mis murdumise korral ähvardab viia vaimse hävinemiseni, ja cronenbergilikul moel illustreerivad seda paar šokeerivat stseeni (näiteks õudusunenägu omavahel nabanööriga ühendatud olemisest). Muuhulgas leiavad lahutamatud vennad suurepärase võimaluse naist jagada, kui satuvad ühe "mutandi" otsa, kes omab kaht vaginaalset kanalit. Teiste režissööri kaheksakümnendatel valminud filmide kõrval ei rõhu jahe "Dead Ringers" samas jõledatele visuaalsetele kujutistele; film mõjub häirivalt just peaosatäitja võimete ja suurepärase stsenaariumi tõttu, mis rõhutab ennekõike kaksikute keerulist vahekorda ja nende ameti iseärasust.

A HISTORY OF VIOLENCE (2005)

"A History of Violence" on suurepärane näide sellest, kuidas Cronenbergil on õnnestunud pärast õudusžanrist kaugenemistki enda lembeteemade küljes püsida, sest ehkki film on kriminaalse süžeega peredraama, tegeleb see ennekõike identiteediga, tuues seejuures peenelt mängu ka seksuaalkäitumist ja vägivalda puudutavad küsimused. Filmi peategelane on väikelinlasest pereisa, kes pärast talle kuuluvat kohvikut rünnanud pättide tapmist tõmbab meedia tähelepanu ning kutsub tahtmatult kohale teda Philadelphiast pärit gängsteriks pidavad kurikaelad. Film ei varja tõde vaataja eest kuigi kaua, sest tähtsaim on Viggo Mortenseni mängitud peategelase varjatud loomupärane külg, mis vägivaldsel kombel aegamööda avalduma hakkab - hea näide on rõhutatud kontrast kahe filmis leiduva seksistseeni vahel. Sarnaselt Jeremy Ironsile peab Mortensen mängima kahte täiesti erinevat tegelast ning tuleb sellega hästi toime. Erinevalt paljudest Cronenbergi filmide tegelastest, kelle moondumine ei ohusta otseselt lähedasi ("Videodrome"), mängib "A History of Violence'is" olulist rolli tema perekond, kes filmis esinevate konfliktide käigus jääb eranditult risttulle ning tunneb samal ajal hirmu muidu hooliva isa transformatsiooni suhtes.

VIDEODROME (1983)

"Videodrome" on abstraktseim ja raskesti tõlgendatavaim Cronenbergi kaheksakümnendate film, sest suure osa sellest moodustavad kontrollimatud fantaasiad ja hallutsinatsioonid. Eks linateos ole "The Matrix'i" sarnaste hittide eelkäija, sest piir reaalsuse ja pettekujutelma vahel on äärmiselt hägune ning alati on võimalik vaidlustada, mis on päriselt ja mis mitte. Tehnoloogia suhtes paranoilise "Videodrome'iga" tegi Cronenberg tegelikult päris tähelepanuväärseid ettekuulutusi - näiteks lausub varjunime Brian O'Blivion kasutav karakter ühel hetkel: "Of course, O'Blivion was not the name I was born with. That's my television name. Soon all of us will have special names...", kirjeldades prohvetlikult nüüdisaega, mil inimesed eelistavad internetis hullu panna väljamõeldud nimedega. Cronenberg teadustab filmiga, kuidas inimesed on aina enam sulandumas tehnoloogiaga ühte, mis pole sugugi liialduslik, kuna meditsiin pole mitte ainult kinkinud vajajatele kargud või prillid, vaid ka nende organismi paigaldatavaid tehnoloogilisi vidinaid. "Videodrome'i" Max Renniga juhtub midagi enamat - omades enese teadmata hävitava iseloomuga kasvajat, leiab ta enda kõhust vagiinalaadse avause, millesse sisestada videokassette, ning saab tema käe külge ühendatud poolorgaanilise püstoli omanikuks. Visuaalselt lummavaim Cronenbergi film.

THE FLY (1986)

"The Fly" on Cronenbergi olulisim saavutus, kuna tegu pole kõigest vägagi efektiivse ja kohati šokeeriva õudusfilmiga, vaid ka südantlõhestavalt inimliku armastusfilmiga. Paljudele võib jääda odav mulje filmist, kus ebaõnnestunud eksperimendi tõttu abitu teadlane inimkärbseks moonduma hakkab, aga film on tegelikult intelligentne ja täiskasvanulik draama naisest, kes sunnitud olema tunnistajaks armastatu vaimsele ja füüsilisele metamorfoosile. Paljud suhtuvad õigustatult filmi kui allegoorilisse meenesse ajast, mil AIDS'i-kriis oli võtmas aina suuremaid mõõtmeid, ent pigem tasuks Brundle'i olukorda samastada vähki haigestumisega. Muidugi ei puudu filmist Cronenbergile tavapärane kommentaar tehnoloogia kohta: eksperimendi põrumine on tingitud sellest, et teadlasel Brundle'il õnnestub programmeerida oma arvuti loominguliseks, isemõtlevaks; samal ajal saab tema loodud teleportatsioonikapslist massiivne mehaaniline üsa, mis sünnitab enneolematuid uusi organisme. Howard Shore'i ooperlik muusika, Oscariga pärjatud eriefektid, ühtaegu liigutav ning hirmuäratav lõpp ja ilus lugu teevad sellest tõeliselt emotsionaalse tour de force'i. Minu isiklik lemmikfilm.

2 kommentaari:

  1. Kuule, su blogil on paremas servas mingi õudne menüü, mis hüppab alati ette kui üritada skrollbari käppida. Cronenberg on hea. Naked Lunchi küll paneks ka kuskile, kasvõi sellepärast, et seal on seksiv trükimasin. Võiks nagu olla esindatud. "Dead Zone" oli ka hea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Poleks arvanud, et keegi enam scrollbari kasutab! Proovi 'Page Down' klahvi. ;)

      Naked Lunch ja The Dead Zone jäid nagu napilt välja jah.

      Kustuta