Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 8. veebruar 2014

"Big Bad Wolves" (2013) / "Grand Piano" (2013) / "Banshee Chapter" (2013)

"BIG BAD WOLVES" (2013)

Austatud härra Quentin Tarantino tituleeris selle Iisraeli thrilleri kõige tugevamaks läinud aasta linateoseks ja ega see mõistatus pole, miks see talle tohutult korda läheb, sest nii toorest vägivalda kui musta huumorit on teises küllaga. Kindlasti on igaüks koperdanud mõne filmi otsa, kus lapse heaolu eest seisev vanem minetab igasuguse moraalitaju. "Big Bad Wolves" keerab sellele teemale vinti juurde, tuues mängu rohkem asjaosalisi kui niisugustes lugudes enamasti on, ja lisades vürtsi päris tõhusa koomikaga. Ühtlasi on film suuremas plaanis tagajärgedest, valedest otsustest, koletislikkusest. Millegi üle otseselt nuriseda ei oskagi - head on nii näitlejad, õhkkond kui lavastajatöö üldisemalt - aga see on kindel, et film võtab natuke liiga suure õiguse sadismi suurte taldrikutäite kaupa serveerida. Lõpus peaks olema katarsis, mingisugune lunastus; midagi helget, millest pärast mõttes kinni hoida. "Big Bad Wolves" tekitab lihtsalt tahtmise kuuma duši alla minna. Õnneks on heal huumoril leevendav mõju ja tõde on, et sedasorti filme on vahel tarvis.

"GRAND PIANO" (2013)

Olen jõudnud faasi, kus võin jaburamat sorti algideega leppida, kui see filmi vähegi eriliseks teeb, nii et "Grand Piano" - miniatuurne thriller kontsertpianistist, kes peab elu vingeima kontserdi andma, et üks salakaval snaiper ta elu säästaks - ei pannud mind turtsuma. Fakt on, et peategelase lakkamatu musitseerimine on suurepärane vahend, sest esitatavate klaveripalade muutuv tempo lisab filmile omajagu pinget. Hea töö eest ei tasu mitte ainult kiita nähtavasti vanadest Argento ja De Palma filmidest inspiratsiooni ammutanud režissööri Eugenio Mirat, vaid ka Elijah Woodi (kes pärast võtteid ilmselt sõrmi mõnda aega ei tundnud) ning selgelt vilunud operaatorit. Filmist võib leida üksikuid USA säästupõnevikest tuttavaid kulunud võtteid, aga üldiselt peen ja esteetiline väike linateos veidi lõbusama "Phone Booth'i" vaimus. Töötab!

"BANSHEE CHAPTER" (2013)

Põhineb kaudselt H.P. Lovecrafti lühijutul "From Beyond" ja Stuart Gordoni samanimelisel suurepärasel filmil aastast 1986 (mida mõtet vaadata igaühel, kellele passib hea horror ja just kummist monstrumid). Ühtlasi on ainestikuna kasutatud reaalselt eksisteerinud Project MKUltrat, millega tegeles aastaid CIA ja mille eesmärk oli koguda infi bioloogiliste või keemiliste ühendite mõjust inimesele, seejuures katsejänesteks olid enamasti pahaaimamatud lihtkodanikud. Muuhulgas söödeti salaja LSD'd ja muid aineid vaimuhaigetele, narkosõltlastele ja ka "omadele jopedele" ehk CIA agentidele ning meditsiinitöötajatele. Gizmodo's on selle ebaeetilise projekti kohta ilmunud ülevaatlik ja üpris judinaidtekitav artikkel. Ei imesta üldse, et need lood üht noort filmitegijat õudusfilmi tegemisele inspireerisid. "Banshee Chapter'it" sisse juhatav arhiivimaterjal pani lausa soovima, et tegu oleks dokfilmiga, mitte dollariõudukaga, sest isegi debüüdi kohta ei ole film just asjalik. Originaalsusest jääb ikkagi vajaka ning atmosfääri loomiseks on ilmetud tegelased pimedatesse ruumidesse ja koridoridesse ekslema pandud. Teatud found-footage elemendid panevad imestama, kas seda ei võiks olla kogu film, eriti kuna eelarve on nii mikroskoopiline. Kiita tasub Ted Levine'i, kes on vahva Hunter S. Thompsonit meenutava kirjaniku rollis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar