Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 13. veebruar 2014

Greg Sestero - "The Disaster Artist"

Kui sa pole tuttav "The Room'iga", siis vaata seda kiiremas korras - tegu on anomaaliaga, mida peab oma silmaga nägema, et uskuda. Põhjuseks mees nimega Tommy Wiseau, kes mitte ainult ei mängi filmis peaosa, vaid produtseeris, kirjutas ja ka lavastas selle. Wiseau kirjutatud dialoog ("Leave your stupid comments in your pocket!"), režiitöö ja näitlemine - kui seda nii võib kutsuda - moodustavad kombinatsiooni, mis teeb "The Room'i" nii seletamatult lummavaks, et filmist on aastate jooksul saanud kultushitt, millest kuulnud enamik. Näiteks inglite linnas korraldatavad seansid müüakse praegugi välja.

Kui Wiseau hakkas vahetult enne "The Room'i" võtteid line producerile - endisele modellile Greg Sesterole - rääkima, et tahab valitud meeskõrvalosatäitjale hundipassi anda ja rolli Sesterole anda, ei olnud viimane just rõõmus, sest oli "The Room'i" käsikirja lugenud ega tundnud filmis mängimise vastu vähimatki huvi. Kuuldes, kui palju Wiseau selle eest talle nõus maksma on, muutis ta aga meelt. Pealegi tundus talle ebatõenäoline, et film üldse valmis saab. Mitte ainult ei saanud film valmis - ruttu kujunes "The Room'ist" meeletu fenomen, millel kirglikke fänne isegi Hollywoodi kuulsuste seas! Wiseau ise arvab endiselt, et lõi olulise draama, kuid suurem osa inimesi tunnevad seda kui parimat halba filmi, mis eales tehtud, ja "The Room'i" seanssidest on saanud interaktiivsed suurüritused, mille ajal inimesed saalis ekraani suunas plastiknõusid loobivad ja üksteisele jalgpalli viskavad (nagu filmiski tehakse). Niisiis otsustas Sestero autor Tom Bisselliga kahasse kirjutada Wiseau'st ning filmi saamisloost raamatu "The Disaster Artist: My Life Inside The Room, the Greatest Bad Movie Ever Made" (2013), millest sai samuti hitt. Muuseas, James Franco omandas selle õigused, tegemaks raamatu põhjal filmgi. "The Disaster Artist'i" alguses kirjeldab Sestero "The Room'i" nõnda:

The Room is—despite its ostensibly simple plot—perhaps the most casually surreal film ever made. To put it simply, The Room doesn't work in any way films have evolved to work over the last century of filmmaking. It's filled with red herrings, shots of locations that are never visited, and entire conversations comprised of non sequiturs. It is, essentially, one gigantic plot hole. For many, experiencing The Room is both wildly exhilarating and supremely dislocating. The film engenders an obsessive fascination, instantly luring you into its odd, convoluted world. Tommy Wiseau intended The Room to be a serious American drama, a cautionary tale about love and friendship, but it became something else entirely—a perfectly literal comedy of errors.

Tommy Wiseau on, nagu öeldakse, quite a character. On olnud alati mõistatus, kui vana see muppet päriselt on ja kust ta tuleb, aga kõige tõenäolisemaks variandiks peetakse mõnd Ida-Euroopa riiki. Loomulikult ei ole välistatud, et hoopis paigast, mis planeet Maast väga kaugel asub, sest tema maneerid on nii ebamaised, ja tõsiasi, et ta "The Room'i" nii tõsiselt võtab, viitab tõsistele luuludele. Mäletan, et esimest korda "The Room'i" vaadates uskusin, et Wiseau tegelane Johnny on lihtsalt kõnedefekti või suisa vaimse puudega (minu lemmik on vist Scotchka-stseen), ent Wiseau'ga läbi viidud intervjuudest videosid nähes mõistsin, et mees... ongi niisugune. "The Room" valmis ainult tänu sellele, et Wiseaul juhtus olema tänu tohutult palju raha (kommi, nagu ta ise selle kohta ütleb) ja seega oli tal võimalik mitte ainult filmi tegemisega kaasnevad kulud korvata, vaid osta veerand miljoni dollari eest tehnikat, mida olnuks kordades odavam ja mõistlikum olnud lihtsalt rentida. Filmi vaadates ei oskaks eales arvata, et selle eelarve ulatus miljonitesse dollaritesse.
Senikuulmata lood filmitegija ekstsentrilisusest ning taustast tegid Sestero raamatu mu jaoks ligitõmbavaks - näiteks reedab juba raamatu esimene peatükk, et mehel on kentsakas komme restoranides kuuma vett tellida - aga "The Disaster Artist" on enamat kui valik kilde halbade filmide "Citizen Kane'i" valmimisest: see püüab põhjalikult lahti mõtestada Wiseau olemust, tema surematuks saanud filmi ja edu üldisemalt. Sestero süda on õiges kohas, tema kannatlikkus ja kainemõistuslikkus pakuvad vajalikku kontrasti Wiseau hullumeelsusele. Lugedes, kuidas staari-fantaasiatega Wiseau oma ebaratsionaalselt sisustatud elamises heietab või dušši nautides filmis "Aladdin" kõlanud 'A Whole New World'i' valjusti laulab, on võimatu seda vaimusilmas mitte näha!

Sageli mõjub tema käitumine lausa hirmutavalt, vihjates, et pentsiku aktsendi ja mustaks värvitud pikkade juuste taga varjab end kibestunud maniakk. Ehkki Sestero püüab temast maalida pilti kui müstilisest klounist, kes nii enesekindel ja vankumatu oma soovides, et talle on kõigest hoolimata raske mitte alt üles vaadata, seab raamat Wiseau vaimse stabiilsuse kahtluse alla. "The Disaster Artist" avab Wiseau elulugu üllatavalt palju, ehkki paljud luukered jäävad kapist välja toomata. On ka täpselt selgitatud, kuidas mehel õnnestus saada miljonid, mis kulusid filmi tegemisele. Wiseau ja Sestero vahel on vaatamata ebameeldivamatele seikadele säilinud vastastikune lugupidamine, aga siiski on (olnud) ka pinget. Alles eelmisel aastal andsid nad koos intervjuusid, kui täitus "The Room'i" kümnes aastapäev, nii et see on endiselt suur osa autori elust. Näitlejana ei õnnestunud Sesterol tuult tiibadesse saada, tema pärandiks on Marki mängimine "The Room'is" - naeruväärses filmis, mille tegi üksildane veider mees, kellel juhtus miljoneid dollareid taskus olema.

Everything in The Room is bad, but there's often an integrity about it. This alley scene has a different character. It feels like a bunch of clueless film students got together with some jerk-off improv group and decided to make 5 percent of a movie together.
Tommy watched the footage of the scene with his headphones on. He was staring so intently at the monitor that some of us became certain that Tommy saw this scene, at last, as the pointless disaster it undeniably was. Sandy tried to comfort Tommy. "It's okay," he said, tapping him on the shoulder. "Forget this scene. Nothing happens in it anyway. Save your money. Let's move on and film the living room stuff."
Tommy looked back at Sandy in shock. "No," he said, smiling. "This is good, fun scene. We have good chemistry. And look at this." He directed Sandy's attention to the monitor. "You see that? I look strong, like little eighteen-years-old kid." That's when I realized why the scene meant so much to him: In that monitor, at least, Tommy was young and had a fun life and many, many friends.

Mõtlemapanev, vaimukas ja lausa liigutav raamat, mis mitte ainult ei anna "The Room'ile" nii palju konteksti, et filmi on edaspidi võimatu mitte teise pilguga vaadata, vaid murrab väga kummituslikult maha ka seinad, mis selle režissöör on lasknud enda ümber tekkida. Fantastiline! Ei suutnud Kindle'it käest panna. Nüüd on loomulikult soov "The Room'i" veel kord vaadata (viimati nägin seda eelmisel suvel, kui toimus veebisaidi Filmiveeb kokkutulek), sest nüüd, kui Sestero-poolne "dekonstruktsioon" läbi loetud, on teine hulga nõiduslikum. Nagu autor allolevas reklaamiski väidab, on "The Disaster Artist" ka lugu sõprusest, mille tõestuseks seesama film on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar