Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 27. veebruar 2014

John W. Campbell Jr. - "Who Goes There?"

Kui John Carpenter sai võimaluse vändata talle väga südamelähedase ulmeka "The Thing from Another World" remake, pelgas ta viimast kehvasti kopeerida ja otsustas, et nutikam oleks lähtuda jutust, millel 1951. aasta film kaudselt põhineb: John W. Campbell Jr.'i "Who Goes There?".

Teisisõnu on Carpenteri "The Thing", mille kohta hiljuti ülistava postituse tegin, praeguse seisuga Campbelli jutule kõige truum versioon. Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi, obviously), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing'i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar