Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 12. veebruar 2014

"Le Week-End" (2013)

Mul on "Le Week-End'i" kohta üht-teist positiivset kosta, aga kõigepealt tuleb maha pidada järjekordne vihakõne. MUL ON PARIISIST SIIBER!!! See ei ole ainus kütkestav linn Euroopas! See pole isegi ainus kütkestav linn Prantsusmaal, kus on kauneid rahulikke maakohti, mida kõik need low-key draamad meile kunagi ei näita! Aastate jooksul on filmilembus võtnud minult igasuguse tahtmise sinna kunagi naasta ja niikuinii on mul tunne, et pärast "Before Sunset'i", "2 Days in Paris'i", "Midnight in Paris'i", "Mr. Morgan's Last Love'i", antud draama ja lugematute teiste nägemist pole seal enam millestki vaimustuda kah. Ausalt... kui peaksin nägema veel mõnda linateost, kus ei tehta muud peale hors d'oeuvre'ide ja croissant'ide kallal maiustamise ning café au lait' lakkumise, lähen ma lihtsalt lolliks, pardon. Õnneks paistab "Le Week-End" minuga sama meelt olevat, sest ehkki selle keskmes olev eakas paar armastuse linna on tulnud, käituvad nad kenasid kirikuid, kohvikuid ja muid kohti külastades enesekeskselt ja lapsikult. Filmi teravus seisneb just antud paari põlglikkuses ja apaatsuses - Nick ja Meg vestlevad omavahel sardoonilisel toonil ega pane miljööd seejuures väga tähelegi. Hindan, et film ei ürita linna nende kiuste vägisi romantiseerida ning on hulljulgelt perversne ja lõikav, aga tee mis tahad - minimalistlikud draamad Pariisis uitavatest paarikestest on ennast ammendanud, n'est-ce pas? Pealekauba on nt. Julie Delpy "2 Days in Paris", kus Adam Goldbergi mängitud kibestunud USA kutt vastu tahtmist Pariisi väisab, palju muhedam filmike. "Le Week-End'i" põhiliseks tugevuseks on muidugi soliidsed näitlejad. Nii Jim Broadbent kui Lindsay Duncan on rollides hiilgavad, rõhutades kartmatult tegelaste mürgisust. Tore on ka Jeff Goldblum kõrvalrollis. Aga mis on filmi, noh, raison d'être?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar