Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 4. veebruar 2014

"Nymphomaniac: Volume 2" (2013)

Sügavamale jäneseurgu. Kui "Nymphomaniac'i" esimene osa, millest juba nädala eest kirjutasin, oli Joe (Charlotte Gainsbourg) ülessirgumisest ja oma seksuaalsuse avastamisest, siis "Volume II" on selle ohvriks langemisega kaasnevatest kannatustest. Süüdimõistmise järel tuleb karistus: Joe vitt muutub tuimaks, ta laskub sadomasohhismi õõvastavasse maailma, satub kuritegelikku allilma. Ühtlasi viiakse otsad viimaks kokku - näeme, kuidas Joe sattus tänavale, kust Seligman ta ööpimeduses läbipekstuna leidis. Ehkki mina nimetaksin terve loo muserdavaimaks peatükiks esimeses filmis olnud Deliriumi, jääb suurem osa tõelistest piinadest kompromissitumasse käesolevasse ossa, mis kehtestab kindlalt tegelaste nihilistlikud, ebaterved vaated. Rohkem saab ka teada raamatukoist Seligmanist, kes "Volume I's" oli kõigest muheleva kuulaja rollis. Ehkki film paljastab, kuidas seksuaalsusega, millest keegi ei pääse, võib kaasneda väärastumus ja valu, tunneb Joe kompulsiivse sõltlasena tungivat vajadust seda trotsida, aga kuna naine tunneb uhkust enda olemuse ja isiku üle, on tema tegudel ja nende tagajärgedel omamoodi tervendav mõju. Nõustun siinkohal vaskussiga, kelle meelest võib pidada "Nymphomaniac'i" feministlikuks filmiks. Teisele osale tuleb kasuks, et peatükke on vähem (kõigest kaks) ja staariks on just Gainsbourg, kes mängib Joe'd kuidagi haavatavamalt ja julgemalt kui noort Joe'd kehastanud Stacy Martin. "Volume I" ja "Volume II" toetavad teineteist suurepäraselt, moodustades rikkaliku (ja vägagi nauditava) terviku, mis ainult suurendab soovi näha täispikka, lõikamata versiooni. Üks on teisena mõttetu - diagnoosile peab järgnema ravi. Olen siiralt üllatunud, kui palju halba ja head, ilusat ja koledat, kunstlikku ja teaduslikku õnnestus Lars von Trier'il mahutada ühe fiktiivse nümfomaani elulukku, ja iga nipi kasutamine, mida võib teoreetilisest ambitsioonika autori käsiraamatust leida, on võimaldanud kokku panna paindlik ning etteaimamatu suurteos, mis mõistagi pakub ka võimalust intellektuaalseks mudamaadluseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar