Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 19. veebruar 2014

Oscarid 2014: parima filmi nominendid - isiklik pingerida

Olles nüüd näinud kõiki 2013. aasta filme, mis tänavu võistlevad parima filmi Oscari nimel, otsustasin kokku panna personaalse pingerea, mis ühtlasi kätkeb mugandatud kommentaare igale kinopildile. Kui kellelegi peaks jääma mulje, et ma üritan must-valgete piltidega peenelt kritiseerida Akadeemia ülemäära positiivset suhtumist rassiküsimustega tegelevatesse realistlikesse draamadesse, siis kinnitan - tegu pelgalt stilistilise valikuga (mida hakkasin kahetsema "Her'ini" jõudes).
PS! Pingerea eesmärk ei ole mõista anda, millised on minu meelest iga filmi võiduvõimalused, vaid illustreerida isiklikke eelistusi. Parimaks filmiks kuulutatakse päris kindlasti "12 Years a Slave"...

1. The Wolf of Wall Street

Jordan Belforti raamatul põhinev "The Wolf of Wall Street" toob äärmusliku näite raha mürgisusest läbi huumoriprisma, kuid me ei tohiks selle keskmes olevate inimestega koos naerda, vaid nende üle. Filmi muudab kütkestavaks, et Belfort ja tema kolleegid peaksid antipaatiat tekitama ja nende jumalavallatu käitumine nina krimpsutama panema, kuid filmi ekstreemsus ja energilisus muudab selle jälle nii vastupandamatuks, suisa seksikaks - "The Wolf of Wall Street" on lihtsalt deranged ning selle üle uhke ja omandab nõnda erilise näo. Staariks on muidugi üllatavalt kartmatu Leonardo DiCaprio, kes minu meelest pole senise karjääri käigus nii tugevalt olnud kui nälkjas Belfortina. - 07.02.2014

2. Dallas Buyers Club

Biograafiliste sugemetega karakterdraama "Dallas Buyers Club" on peatamatu McConaughey jaoks järjekordne samm edasi, kuna AIDSi põdeva Ron Woodroofi rolli jaoks võttis eriliselt visaks muutunud mees paarkümmend kilo allagi. Kõhetuks luukereks transformeerunud näitleja on Woodroofina nii silmapaistev, et saab järgmisel Oscarite jagamisel kindlasti esireas istuda. Tähelepanu väärivad ka pühendunud kõrvalosatäitjad, intelligentne režiitöö ning (tõsielulistel sündmustel põhinev) lugu ise, mida lihtsalt tasub teada. McConaughey mängitud hedonistlik kauboi ei ole kõigest surmavasse haigusesse nakatunud, vaid leiab tänu sellele ka elule mõtte. - 23.11.2013

3. Captain Phillips

"Captain Phillips" on järeleandmatult intensiivne tour de force Paul Greengrassilt, kes taas kasutanud ainestikuna tähelepanuväärset tõestisündinud lugu, et luua vahetu ja toores põnevusdraama. Tegu valdavalt Tom Hanksi šõuga, kuid meeles on hoitud kõigi tegelaste - sealhulgas somaali piraatide rühma - huve, tänu millele mõjuvad need pidevalt lõugavad, relvadega vehkivad ja välimuse poolest üsna sarnased pätidki isiksustena. Kainemõistuslikku kaptenit kehastav Hanks on filmis parimas vormis, andes sellele näo ja elastsuse. Eriti rabav on näitleja teatud emotsionaalsetes stseenides, mis jahmatava tõhususega peegeldavad kriisiolukorras olemisega kaasnevaid inimemotsioone. Filmile tuleb kasuks, et selles leiduv vägivald on enamjaolt psühholoogiline, sest kui konflikt täistuurid sisse võtab, mõjub vere ja pisarate saabumine ehmatavalt ja reaalselt. - 10.01.2014

4. Nebraska

Kellele Alexander Payne'i ("Sideways") filmide kurbnaljakas toon ja sardoonilisevõitu tegelased juba tuttavad on, võivad aimata, mida režissööri minimalistlikust road moviest oodata tasub, kuid lisaks ootuspärasele südamlikkusele ja terasusele väärib "Nebraska" puhul äramärkimist ka tugevalt nostalgiline meeleolu, mis muudab filmi jumekaks ja kuidagi universaalseks. Igati õigustatult on pälvinud palju heakskiitu karakternäitleja Bruce Dern, kes kehastab napisõnalist ja nõdrameelset Woodyt. Selle väeti tegelase käitumine ja olek on pealtnäha kerglased, kuid Dern suudab ta muuta nukraks, salamisi väärikaks ja päris pagana naljakaks. Filmi keskosa võinuks Payne kompaktsuse huvides küll kärpida, kuid tema "The Descendants'ile" teeb "Nebraska" silmad ette, no question about it. Paneb muhelema ja natuke nõelab ka. - 26.11.2013

5. Philomena

Mu suhted Stephen Frearsi filmidega pole alati head olnud, kuna pahatihti on nende meelelaad ärritavalt infantiilne, ent antud draama sellesse lõksu ei lange, jutustades nüansirohket lugu praktiliselt ja põhimõttekindlalt. Film toimib muidugi tänu tasemel osatäitmistele: Denchi ja Coogani kaunis kokkumäng muudab "Philomena" parajalt torkavaks ja teraseks. Kuna Coogan ise oli üheks stsenaristiks, teab ta Martin Sixsmithi tegelast väga täpselt, tajudes selgelt, millised tunded peaksid ajakirjanikus filmi jooksul tärkama. Aegamööda muutub see küüniline egoist taktitundeliseks ja hoolivaks inimeseks. Dramaturgiliselt ei jää "Philomena" küll jänni, jutustades suhkruvatiks moondumata tõsielulise loo, mis mõjub hulga liigutavamalt kui oodata oskaks. - 19.02.2014

6. Her

Spike Jonze'i "Her" on armastusfilm, kus üksildasel Theodore Twomblyl tekib side OS1-nimelise operatsioonisüsteemiga - erakordse tehisintellektiga, kellega on võimalik maha pidada pikki dialooge ja kes justkui tunneks ehtsaid emotsioone. Tehnoloogia pole päriselt nii kaugele arenenud kui filmis kujutatud, aga siiski peegeldab ideestik hästi kaasaegset maailma, kus tehnoloogia tuleb vastu kõige loomupärasematele inimvajadustele ja annab muuhulgas võimaluse suhelda ka neile, kes ei taha või saa inimeste seltsis väga olla. Kitsamas mõistes on "Her'i" näol tegemist kompleksse karakteriuurimusega, love storyga... või nagu poster spetsiifilisemalt reklaamib: "A Spike Jonze love story," rõhutades õigustatult filmi omanäolisust, mida toovad esile nii südamlik ja ekstsentriline dialoog kui isikupärane režiitöö. Kuna tegemist on suhtefilmiga, milles ühel osapoolel puudub füüsiline vorm, õnnestub Jonze'il tabada mitmeid valupunkte ja leida tasakaal kurva ja romantilise vahel. - 14.01.2014

7. American Hustle

"American Hustle" on nagu üks sellistest peenetest roogadest, mida võimalik ükskõik millises uhkes restoranis hingehinna eest tellida: näeb teine esmaklassiline välja ja on hoolikalt serveeritud, aga enam kui üht suutäit ei saa ja kõhtu täis ammugi mitte. Tõsi, režissöör David O. Russell on kindlaks teinud, et oleks, mida imetleda: film viib hilistesse seitsmekümnendatesse, mil tänavatel mürisesid säravad Cadillac'id ja Dodge'id, pidudel mängiti vinüülplaate ja inimesed kandsid soenguid, mis praegu igaühe turtsuma paneks... ja oh, vahepeal on see kõik tõesti võluvalt vallatu. Ometi tundub "American Hustle" kõigest ettekääne midagi retrohõngulist ja nostalgilist luua, sest konarliku, lahjavõitu süžee pärast ei võta film scorseseliku krimidraama mõõte ega tööta ka kerge jandina, ehkki karakterite neurootilisus ja osade situatsioonide jaburus seda justkui eeldab. - 29.01.2014

8. 12 Years a Slave

Erinevalt McQueeni lämmatavast "Hunger'ist" on selge, et film on loodud võimalikult suurele vaatajaskonnale (mis loomulikult on järjekordne nn. Oscari-filmi sümptom) ja see mõjub omakorda halvasti filmi tõsiseltvõetavusele. Tõtt rääkides oleks minu poolest näitlejad võinud ükskõik millise stseeni ajal tööriistad või piitsa korraga käest visata, elektrikitarrid haarata ja "12 Years a Slave'ist" sajandi vapustavaima orjuseteemalise rock-ooperi teha. Kuna nii paraku ei läinud, ei jää muud üle kui nimetada filmi haledavõitu draamaks, millel rafineeritud maitsega filmihuvilisele suurt pakkuda pole. Eitada ei saa, et režissöörina on McQueen detailide suhtes tähelepanelik ja ka enesekindel, lastes näitlejatel enda loomulikele tugevustele mängida, kuid tõsist teemat käsitleva ajaloolise draamana on "12 Years a Slave" üheülbaline ja emotsionaalselt manipulatiivne, suutmata piisavalt avastada tegelaste psühholoogiat. - 04.01.2014

9. Gravity

Mida kergemalt sattuda filmi lummusesse, seda suurem on tõenäosus, et "Gravity" paneb üheksakümneks minutiks tundma, et viibid avakosmoses täielikus isolatsioonis ning ähvardamas on oht selle mõõtmatutesse mustadesse avarustesse igaveseks hõljuma jääda. Seda aga ennekõike juhul, kui jälgid "Gravity't" 3D-prillidega suurelt ekraanilt ning sisened sellesse kui skafandrisse, sest filmi disain lihtsalt näeb ette, et seda nii kogetaks - sellest ei saa kunagi linateos, mida inimesed täiel rinnal nautida saavad, kui nad peaksid seda edaspidi näiteks televisiooni vahendusel nägema. Jah, õigetes tingimustes on "Gravity" visuaalselt üsna vaimustav, kuid millegi enamaga film tõtt-öelda ei raba ega raputa. Ausalt öeldes on mul tunne, et inimestele jäävadki ennekõike meelde emotsioonid, mis neid filmi jälgides valdasid, mitte näiteks tegelased või sündmused ja nende järjekord. - 21.10.2013

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar