Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 19. veebruar 2014

"Philomena" (2013)

Steve Coogan, ich liebe dich! Härral oli hea aasta: lisaks "Philomena'le" ning "Alan Partridge: Alpha Papa'le" (postitus) tegi Coogan põneva rolli ka mulle päris hästi peale läinud biograafilises draamas nimega "The Look of Love" (postitus), kus mängis kurikuulsat Paul Raymondit - meest, kellel õnnestus pururikkaks saada kõigi Londoni kiimakottide arvelt. Üheksast linateosest, mis tänavu parima filmi Oscarile kandideerivad, on südamlik "Philomena" nn. odd one out... see väike poiss, kes omaette luubiga sipelgaid taga ajab, kui ülejäänud kaheksa üheskoos liivakastis mängivad. Mu suhted Stephen Frearsi filmidega pole alati head olnud, kuna pahatihti on nende meelelaad ärritavalt infantiilne, ent antud draama sellesse lõksu ei lange, jutustades nüansirohket lugu praktiliselt ja põhimõttekindlalt. Film toimib muidugi tänu tasemel osatäitmistele: Denchi ja Coogani kaunis kokkumäng muudab "Philomena" parajalt torkavaks ja teraseks. Kuna Coogan ise oli üheks stsenaristiks, teab ta Martin Sixsmithi tegelast väga täpselt, tajudes selgelt, millised tunded peaksid ajakirjanikus filmi jooksul tärkama. Aegamööda muutub see küüniline egoist taktitundeliseks ja hoolivaks inimeseks. Filmi lõpus tsiteerib Martin T.S. Eliot'i "Four Quartets'i", andes värvikalt mõista, milline on tema ja Philomena teekonna tõeline väärtus: "The end of all our exploring will be to arrive where we started and know the place for the first time." Muide, usuteemad mängivad "Philomena's" olulist rolli. Film pole nendes küsimustes selgelt erapooletu, kippudes teatud hetkedel tõrksalt rõhutama tõekspidamisi, mis paljude vaatajate omadega kattuda ei pruugi. Dramaturgiliselt ei jää "Philomena" küll jänni, jutustades suhkruvatiks moondumata tõsielulise loo, mis mõjub hulga liigutavamalt kui oodata oskaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar