Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 12. veebruar 2014

"Rebel Without a Cause" (1955)

Üks vana Eagles'i laul ütleb varalahkunud James Deani kohta tabavalt: "Along came a Spyder and picked up a rider / And took him down the road to eternity". Kui paljude iidol kõigest 24-aastaselt enda Porsche Spyderiga õnnetuse tegi ning hukkus, sai ta surematuks, ja pärast näitleja eelviimase filmi "Rebel with a Cause" nägemist ei ole just saladus, miks Deani selline saatus pidi tabama. Noormehe attitude'i juures on midagi passiivselt leekivat ja rahutut, mis teeb temast kiirusepiirangu ületamiseks loodud sportauto ideaalse ohvri. Ta ongi "põhjuseta mässaja" Jim Stark, kes sama kompleksne karakter kui Newmani Hud Bannon või Brando Stanley Kowalski, täis segadust ja vajadust ennast kehtestada, isegi kui see peaks kaasa tooma konflikte või tülisid. Ühtlasi on temas nooruslikkust, mis jäi osaks Deanist tema elupäevade lõpuni - eks sageli romantiseeritaksegi tõsiasja, et mees suri nii vara, kui oli veel ilus ja ideaalne. Sellisena teda igavesti mäletataksegi. "Rebel Without a Cause'i" tegevustik on korralage ja filmi tõsiseltvõetavus aja jooksul vähenenud, ent selle keskmes olevate sõnakuulmatute mürsikute tundemaailm on aegumatult universaalne, lausa poeetiline; ehkki nad valitsevad öiseid äärelinnatänavaid, muutes lahingutandriks omaenda (vanemate) õued, on nende juures midagi seletamatult üllast ja õrna. Film ei astu vanemate kaitseks välja, tuues Jim'i mässumeelsuse põhjuseks ebaõnnestunud koduse korralduse. Isa ei ole selliseks autoriteetseks eeskujuks nagu noormees sooviks, nii et viimane otsustab mängida omaenda ohtlike reeglite järgi. Seltsilise Plato elus pole see-eest üldse kedagi. Filmi aitavad dramaatiliselt efektiivseks muuta osavad kaameranurgad, nukker lõpp ja loomulikult James Dean, kellest sai omal ajal tõeline sümbol võrgutava rock'n'rolli ja hilisõhtuste kihutamiste maailma avastavate noorte jaoks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar