Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. veebruar 2014

"Stephen King's It" (1990)

"True Detective" on nii rahuldustpakkuv seriaal, et kui vahetult enne uue episoodi ilmumist astuks tuppa vahukoorepihustiga varustatud Kate Upton, seljas ainult sekspesu, ja lausuks ähvardavalt, et nüüd on tarvis valida, kas tema või uus "True Detective'i" osa, oleks enamik seda HBO maiuspala jälgivaid mehi raske dilemma ees. Täiesti ausalt! Kui hooaeg kord otsa saanud, teen ilmselt ka ülevaatliku postituse.

Hiljuti tehti teatavaks, et "True Detective'i" avahooaja kõik kaheksa episoodi lavastanud Cary Fukunaga pühendub nüüd projektile, millele juba aastaid vihjatud: Stephen Kingi romaani "It" uus põhjalik ekraniseering, mis praeguste andmete kohaselt valmib kaheosalise filmina. Selline otsus on Warner Bros.'i poolt ainuõige, kuna "It" on enam kui 1000 lk pikk ja isegi Kingi romaani kohta meeletult sisukas. Varem on romaani põhjal ammu loodud televisiooni jaoks miniseriaal, mida telekanal ABC edastas esmakordselt 1990. aasta lõpus. "It'i" näitas umbes tol ajal üks meie telekanalitestki - kodumaiseid netifoorumeid väisates olen korduvalt näinud inimeste valulikke meenutusi selle nägemisest liiga noores eas. Ka minul oli rõõm seda lapsena näha ning üksikud kujutised sööbisid mulle mõistagi kauaks mällu, ent kõige hullemini see mind õnneks ei traumeerinud. Minisari on palju pealiskaudsem ja lapsemeelsem kui erakordselt innovaatiline romaan, ent kahest pooleteisetunnisest osast koosneva õudusfilmina ei ole sel iseenesest viga (eriti silmas pidades, et see on tehtud televisioonis näitamiseks) - mõlemat osa taas kord vaadates leidsin end lugu hästi nautivat. "It'i" süžee on köitev ja sobib filmi meediumile hästi: selle keskmes end Losers Club'iks ristinud seltskond jõnglasi, kes peavad kodulinnas Derry's seisma vastamisi seisma iidse olendiga. Viimane toitub ärahirmutatud lastest ja on kõigele lisaks võimeline kuju muutma, esitledes end tavaliselt deemonliku klounina nimega Pennywise. Olles suutnud eluka edukalt alistada, lepivad nad kokku, et ükskõik milline elu neid ees ei ootaks, naasevad nad üheskoos Derry'sse, kui olend peaks dekaadide pärast taas ärkama, ja kui nii tõepoolest juhtubki, on nad sunnitud taas kunagiste hirmudega silmitsi seista. Üks otsustab kergema vastupanu teed minna ja enesetapu sooritada.
Minisarja peamine probleem on minu meelest, et kuigi Pennywise vahepeal päris hirmutav on, ei mütologiseeri minisari olendit piisavalt: informatsiooni selle võimaliku päritolu ja elutsükli (see asub Derry's hävingut külvama iga mõnekümne aasta tagant ning veedab ülejäänud aja hibernatsioonis) kohta pakutakse vähe ning korralikult ei anta mõista, kui omnipotentne ja igavikuline See tegelikult on. "It" ei ole sugugi üheplaaniline lugu, rääkides sõprusest, vaprusest, lapsepõlvetraumast ning kaotatud süütusest ja minisarjas tulevad need ideed enam-vähem adekvaatselt esile, ent oluliste sündmuste - isegi Pennywise'i lõplik alistamine - emotsionaalne kaal on kuidagi väike. Esimene osa, mis keskendub tegelaste läbielamistestele nooruses, on haaravam kui teine, mida lõhuvad lugematud lapsikud ja/või sentimentaalsed stseenid ja eriefektid, mis nüüdseks aegunud. Kusjuures finaalis üles astuv hiigelämblik (mis on Pennywise'i kõige aukartustäratavam vorm) ei näe minu meelest sugugi nii odav välja kui leitakse, ent tõepoolest muudab see "It'i" b-filmilikuks. Lapsnäitlejad on filmis võimekad - eriti pärast üsna tuntuks saanud Seth Green - ja dramaatilistele stseenidele annab jõudu ilus filmimuusika, mis tõi selle loonud Richard Bellisele Emmy nominatsiooni. Kingi ekraniseeringutest arvestaksin "It'i" pigem õnnestunute hulka, eriti pidades silmas romaani rikkalikust ja mahukust. Loodan siiralt, et Fukunaga käib looga õiglaselt ümber, ehkki raamatus on kahtlaseid stseene, mis tuleb panna Kingi tolleaegse narkosõltuvuse arvele - näiteks lastevaheline grupiseks raamatu lõpus, mis leiab aset vahetult enne Pennywise'iga silmitsi seismist. Loo kontekstis on sündmus isegi põhjendatud, aga miski ütleb mulle, et Fukunaga loobub sellest maitsekuse kasuks.
"It'i" kaunis illustreeritud eriväljaanne, mida trükiti vähem kui 1000 eksemplari

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar