Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 15. veebruar 2014

"The King of Comedy" (1982)

Juhuse tahtel olen paaril korral sattunud Tinychati kanalitesse, kus mõni noor narkouimas eestlane (!) end ühel või teisel põhjusel otse-eetris terariistadega vigastab või suisa enesetappu sooritada tõotab, hakates seejuures jutukasolijate arvu suurenedes aina ekstreemsemalt käituma. Imestama paneb ka, et pealtvaatajad mitte ainult ei ürita pilves masohhisti takistada, vaid lausa julgustavad teda takka. Inimestel on lihtsalt sisseprogrammeeritud vajadus tähelepanu ning aktsepteerimise järele ja nii internet kui televisioon annavad igaühele võimaluse võita isiklik publik - lihtsalt osadel ei jagu küllalt taipu, et eesmärgini jõuda ratsionaalsemal moel kui ennast saagides või maha koksata ähvardades. Martin Scorsese "The King of Comedy" on huumorivarjunditega, aga üldjoontes sünge uurimus sellestsamast "haigusest", mis põhimõtteliselt eksisteerinud ajast, mil kujunesid välja terminid nagu eeter või publik. Sest tollal oli tehnoloogia veel lapsekingades, ei olnud sugugi nii kerge isiklikule kuulsusejanule rahuldust leida - kui tegu oleks kaasaegse filmiga, oleks peast soojal Rupert Pupkinil (Robert De Niro) world wide web'i abiga ehk võimalik missiooni kergemalt täita. 21. sajandil leiab Pupkini-suguseid muidugi tohutult, aga see ei olegi nii hämmastav, kui iseenda avalikustamine vähemal või rohkemal määral niikuinii eelduseks on muutunud. Motiivide poolest on Pupkin kui praeguste netisangarite liialdatud kehastus, lihtsalt tema käitumine ja kinnisideelisus viitavad konkreetsemalt hullumeelsusele. Ühtlasi on "The King of Comedy" talendist, tõsiseltvõetavusest, tuntuse olemusest ning staaride ja lihtinimeste vahelisest barjäärist, mis tihti penetreerimatu. Filmi pealkiri on irooniline -  "The King of Comedy" on jahe ja ebamugavust tekitav, sugugi mitte õrnem Scorsese kuulsamatest filmidest. Režissööri linateostes tuleb teadupärast sageli ette konflikte, millega šokeeriv vägivald kaasneb; antud filmis on see lihtsalt psühholoogiline. De Niro on Pupkinina väga veenev ja väljendusrikas, ehkki mul on tunne, et tegelane on üleliia eneseteadlikuks kirjutatud (või siis jätab sellise mulje). Film tuletas eesotsas üllatavalt nukra lõpuga meelde ühe teise draama, mille pealkiri kahjuks ei meenugi, ja komöödia "God Bless America",  milles Bobcat Goldthwait käsitles päris teravalt celebrity obsessionit ja palju muud. "The King of Comedy" oli ühes "After Hours'iga" Scorsese jaoks igatahes põnev kõrvalepõige. Packs a punch, nagu öeldakse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar