Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 8. veebruar 2014

"The Lego Movie" (2014)

Kui ma lapsena parasjagu nukkudel päid otsast ei saaginud või vannis olles ei teeselnud, et olen politseinik ja föön on ametirelv, sisustasin aega just Lego-klotsidega, mida mul oli nii meeletu hunnik, et terve linna rajamine polnud probleem, ja isegi pärast teleka, videomaki ning lauaarvuti õnnelikuks omanikuks saamist ei jäänud need niisama nurka tolmu koguma. Seega pole imestada, et "The Lego Movie" minu kui ravimatult sentimentaalse inimese südant pitsitas.

Ka objektiivselt vaadelduna võib antud arvutianimatsiooni nimetada pigem õnnestumiseks, sest ainuüksi filmi pealkirjast jääb mulje, et tegemist megakalli brändireklaamiga. Firmana on Legost muidugi olnud taiplik siduda ennast populaarsete frantsiisidega nagu Star Wars, Pirates of the Caribbean või Harry Potter ning hakata lisaks klotsikomplektidele tootma ka videomänge ja filme, sest see võimaldab lapsevanemate rahakotte hoida tugevas haardes. Samas on "The Lego Movie" suhtes kasulik, et Lego nõnda palju väärtuslikke litsentse omab, sest vastasel juhul puuduks filmist tuntud tegelased nagu Batman, Superman, Gandalf või Han Solo ja see teeks filmi arvatavasti hulga näotumaks. Pole tarvis rõhutada, et "The Lego Movie" visuaalselt väga ainulaadne on. Kuna tänapäeval toodetakse rohkem arvutianimatsioone kui ilmselt mõtet, on filmistuudiote tavapärased disainivalikud hakanud tülpimust tekitama, nii et täielikult Legodest kokku pandud värviline maailm, mida "The Lego Movie" esitleb, on vahepeal päris rikkalik ja üllatusterohke - filmi loojad pole isegi näiteks leekide, vee või suitsu puhul lihtsama vastupanu teed läinud. Kõik on loodud klotsidest (arvutite abiga loomulikult). Film on hoogne ja lõbus, aga süžee paras tohuvabohu: meeletus koguses on ebaadekvaatseid termineid-nimetusi, mille eesmärk ja tähendus võib jääda arusaamatuks. Võib-olla olin Candy Kingi kommidest pilves, aga kui esimene pooltund oli mulle "sisse söötnud" asjad nagu Master Builder, Piece of Resistance, Lord Business ja Kragle, kadus mul järg käest. Vähemalt oli, mida vaadata - omamoodi narkootiline teine lausa.
Korduvalt tundsin, et "The Lego Movie" on vägivaldsem kui vaja oleks - kuna tegelased on kokku pandud plastmassjuppidest, tuleb aeg-ajalt ette, et nad jäävad näiteks peast ilma - ja mitte piisavalt vaimukas (siinkohal tuli õnneks appi Batman). "The Lego Movie" kangelasteks on, muide, trobikond mühaklikke meestegelasi ja üks naistegelane, kes kasutab (justkui mõnelt stripparilt laenatud) hüüdnime Wyldstyle ja on lihtsalt üleseksualiseeritud - vist Han Solo on see, kes viitab talle kui "kehale" ja kõigele lisaks on talle rinnad ja liivakellakuju antud. Jääb mõistmatuks, miks film ei võiks sooliselt veidi umbmäärasem olla, sest kõik karakterid on niikuinii väikesed kollased objektid ja ega neil mingeid sugutunnuseid pole. Filmi lõpus toimub üks radikaalne pööre ja otsustada ma ei suudagi, kas see tarvilik on; ühest küljest mõjub see võltsilt ning reklaamilikult, aga teisest küljest ulatab jälle vajaliku emotsionaalse tasandi, mis paljusid vaatajaid kindlasti puudutab. Lisaks: filmis on laul nimega 'Everything Is Awesome', mis ärritavamaid, mida lähiajal kuulnud olen, aga põrgu päralt - see jääb koledal kombel kummitama.

PS. Ma vihkan Candy Kingi. Iga kord on mul kinost tulles süda paha ja ma tõotan endale, et ei osta neid kaalukomme enam kunagi, aga järgmisel korral teen seda ikkagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar