Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 25. veebruar 2014

"The Place Beyond the Pines" (2012) / "20 Feet from Stardom" (2013) / "Crawlspace" (1986)

"THE PLACE BEYOND THE PINES" (2012)

Veresidemete-teemaline kolmevaatuslik draama, mida juhivad justkui mõnest Bruce Springsteeni laulust tuletatud süžee ja andekad näitlejad, kelle seast tooksin välja nimelt Dane DeHaan'i ja Ben Mendelsohn'i. Enim meelde jääb Ryan Goslingu kummituslikkusele nõjatuv esimene pooltund, mis täidab proloogi funktsiooni, andes tähendust ja konteksti süžee põhiosa täitvatele konfliktidele. Film teeb ette hoiatamata ajahüppeid ega leia enam kui kahe tunni jooksul ühtegi karakterit, kellel tähelepanu hoida, nii et igaühe roll tundub lõpuks ikkagi passiivne ja tähtsusetu. Katarsis jääb nagu tulemata, niisiis ka loodetud emotsioonid. Režissöör Derek Cianfrance'i sarnaselt iseäraliku ülesehitusega "Blue Valentine" meeldis pisut rohkem. "The Place Beyond the Pines" on ulatuslik, ent ei suuda õieti millestki reaalselt kinni haarata.

"TWENTY FEET FROM STARDOM" (2013)

Soe ja tundeküllane dokfilm, mis võtab luubi alla valitud afroameeriklastest taustalauljad, kellel muusikaajaloos oma kindel koht, aga sellegipoolest vääritud tunnustuseta jäänud on — vaevalt keegi The Rolling Stones'i "Gimme Shelter'it" nautides imestanud on, kes ühes Mick Jaggeriga nii kaunilt "Rape, murder..." laulab. "20 Feet from Stardom" annabki sõna vokalistidele, kes olid hindamatud ajal, kui Phil Spectori hitid raadiojaamad vallutasid, kuid pole ise rambivalgusesse pääsenud ega kuulsuse mekki tunda saanud. Film annab kuldsete kõridega prouadele võimaluse kaamera ees nostalgitseda, ent see ei ole ärritav, sest ehkki muusikaäri neid kohati ekspluateerinud, pole tegemist pole kibestunud diivadega. Neis on küllaga lahkust ja tänutunnet. Muusikasõpradele soovituslik! Läinud aastal välja tulnud dokumentaalfilmidest vääris "Blackfish" (arvustus) tõepoolest küll rohkem Oscari nominatsiooni, aga see selleks...

"CRAWLSPACE" (1986)

Vaimuvaene õudukas, kus legendaarne Klaus Kinski mängib hullumeelset üürileandjat. Kuigi sisukokkuvõte jätab filmist kaunis asjaliku mulje (isiklikult ootasin midagi "The Collector'i" sarnast), on see tegelikult päris sisutühi. Kuna Kinski — üks hirmuäratavamaid näitlejaid läbi aegade — oli tolleks ajaks minetanud suure osa intensiivsusest, pole ta hr. Karl Guntherina sugugi nii ähvardav kui sooviks. See ei tähenda, et lugematutes Werner Herzogi filmides üles astunud hull sakslane oleks võtetel pailapse kombel käitunud: režissöör David Schmoeller oli ühesilbilisi sõnu nagu "cut" mõistmast keelduva Kinskiga nii hädas, et tegi pärast näitleja surma frustratsioonide väljendamiseks muheda lühidokumentaalfilmi "Please Kill Mr. Kinski!", mida huvilistel võimalik vaadata YouTube'i vahendusel. Ühtlasi on see parem kui terve "Crawlspace".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar