Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 7. veebruar 2014

"The Wolf of Wall Street" (2013)

Martin Scorsese skandaalse linateose kohta loetu tekitas eelarvamuse, et mulle ei pruugi "The Wolf of Wall Street" korda minna, sest enamasti ei vaimusta mind, kui film peaks julgustama misogüünia ning üldisemalt moraalselt kõlvatu käitumise üle naerma või sellele lausa kaasa elama. Sain õnneks aru, et kuigi tegemist valdavalt komöödiaga, suhtub film patuste tegelaste eluviisidesse vargsi hukkamõistvalt. Jordan Belforti raamatul põhinev "The Wolf of Wall Street" toob äärmusliku (ja paraku tõsielulise) näite raha mürgisusest läbi huumoriprisma, kuid me ei tohiks selle keskmes olevate inimestega koos naerda, vaid nende üle. Filmi muudab seejuures kütkestavaks, et Jordan Belfort ja tema kolleegid peaksid antipaatiat tekitama ja nende jumalavallatu käitumine nina krimpsutama panema, kuid filmi ekstreemsus ja energilisus muudab selle jälle vastupandamatuks, suisa seksikaks - "The Wolf of Wall Street" on lihtsalt deranged ning selle üle uhke ja omandab nõnda erilise näo. Staariks on muidugi üllatavalt kartmatu Leonardo DiCaprio, kes minu meelest pole senise karjääri käigus nii tugevalt olnud kui nälkjas Belfortina, olles samaaegselt karismaatiline ja maniakaalne ja isegi võigas. Osad leiavad, et erinevalt näiteks "Goodfellas'i" antikangelasest Henry Hillist ei ole Belfortis küllalt inimlikke jooni, et viimase tegemisi oleks meeldiv kolm tundi jutti jälgida. Ometi on filmi alguses üksikuid stseene, kus mehel pole veel pennigi hingel ning ta pole jõudnud minetada seda süütu, kuid uudishimuliku poisikese pilku, mis DiCapriol kord tütarlaste lemmikuks saada aitas.

Alles siis, kui mees hooradesse, rahasse ja narkootikumidesse upub, saab temast isekas monstrum; fundamentaalne osa lumepallist, mis allamäge veeredes muudkui suureneb ja suureneb, hävitades samal ajal süütute elu, kellelt Belfort roppudes kogustes raha on välja petnud. Need süütud kannatajad pole filmis enamat kui ebalevad hääled telefonis - Scorsese keskendub ainiti sellele, milliseid ahvatlusi ja tagajärgi need miljonid võivad valedesse kätesse sattudes kaasa tuua. Olgu, filmi meeleolu on valdatavalt ekstaatiline ja naerulihaseid kõditav, aga sellegipoolest on "The Wolf of Wall Street" lugu väärtushinnanguteta ja südametunnistuseta mehe dekadentsist ning mitte ainult ei näita teda kehvas valguses, vaid läheb viimases kolmandikus koguni häirivaks. Filmi jälgides tabasin end mõttelt, et kui peaksin olema tegelik Belfort, kelle kunagisi ettevõtmisi on DiCaprio andekalt võrrelnud mõne Vana-Rooma keisri omadega, poeksin võimalikult sügavasse urgu ega söandaks sealt enam kunagi välja tulla. Viis, kuidas Scorsese seda vulgaarset lugu jutustab, on minu meelest küll võrratu. Tema valikud osutavad enesekindlusele ja scorseselikult heale stiilitunnetusele - võtkem kas või hea muusikavalik, mille poolest paistab silma nii mõnigi Scorsese taies. Scorsese hiljutistest filmidest ma palju ei hooli, aga "The Wolf of Wall Street" on minu silmis julge, atraktiivne ning lummav. Tõsi, see pole kaugeltki ideaalne: film võiks olla pool tunnikest lühem ning kätkeb tehnilisi apse, mis võivad häirivaks osutuda (montaaživigu on nimetanud Scorsese taotluslikuks, aga vaevalt on seda arvutiefektide keskpärasus).  On see lapsikum versioon "Goodfellas'ist" või "Casino'st"? Noh, äkki tõesti. Aga sellisel juhul pole lapsikus kunagi nii metsikult loomalik olnud.

Täiendused:
  • Ehkki filmis on mitu stseeni, kus naisi alandatakse, on Belforti abikaasa Naomi (Margot Robbie) see-eest tarmukas ning enese- ja otsusekindel naistegelane, kes omab Belforti üle üsna palju kontrolli, nii et selles osas, kuidas naisi kujutatakse, pole film õnneks häirivalt ühekülgne.
  • Belfortile on väga andekalt vastandatud FBI agent (Kyle Chandler), kes reedab filmi keskel Belfortile, et ehkki on töökas, ei teeni ta suurt midagi ja tunneb ka ise vahel metrooga koju sõites, et vääriks rohkemat. Film naaseb lõpus leidlikult selle tõdemuse juurde ja paneb mõtlema, kes selles loos siis tegelikult võitja on.
Having worked things out in my mind, I downed my iced coffee, took six aspirin, swung my feet off the bed, and headed for the sauna. There I would sweat out the five Quaaludes, two grams of coke, and three milligrams of Xanax that I had consumed the night before—a relatively modest amount of drugs, considering what I was truly capable of.
- Jordan Belfort, "The Wolf of Wall Street"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar