Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 21. märts 2014

"13 Sins" (2014)

"13 Sins" on jänkide verivärske uusversioon Tai krimkast "13 Beloved" (ehk "13: Game of Death"), mida möödunud aasta lõpus sundis mind vaatama seletamatu huvi morbiidse iseloomuga mängudest rääkivate põnevike vastu. "13 Beloved'ist" saab lähemalt lugeda siit. Ja ehkki kogemus on andnud põhjust niisuguste uusversioonide suhtes pelglik olla, olin siiski uudishimulik, kas tõlkes on juhtumisi kaduma läinud Tai filmi nõnda värvikaks teinud must huumor ja milliseid muudatusi on tehtud süžees. Sellest saab ruttu aru, et "13 Sins" läheneb loole realistlikumalt, mis muudab selle küll vahetumaks ja otsekohesemaks, kuid samas näotumaks.

Mõlemas versioonis on stseen, kus peategelasele antakse ülesandeks laps nutma ajada, ja kui "13 Beloved'is" kulgeb see üpris koomiliselt, siis "13 Sins'is" on see hoopis tõsimeelne ja psühholoogiline. Kui loobuda pidevast võrdlemisest ja vaadelda filmi "13 Beloved'ist" sõltumatult, pole tegu sugugi sita thrilleriga. Positiivne kas või see, et osatäitjate seas on päris asjalikke karakternäitlejaid (Ron Perlman, Pruitt Taylor Vince) ja film ei muutu liiga sadistlikuks, ehkki näha on, et "13 Sins" pärineb riigist, kus toodetavates õudusfilmides vägivalda pahatihti fetišeerima kiputakse. Pärast "Saw" seeria seitse aastat kestnud võidukäiku ei paku ilmetud piinamised enam suurt vaatamislusti, nii et ma ei pane isegi pahaks, kui analoogilise sisuga filmides on seda minimaalses koguses.

Ühtlasi on stimuleeriv rotistki vaesemale sangarile ohtlikke ülesandeid telefoni teel dikteeriva härra hääl, mis kui tuletatud vanadest Fulci või Argento giallodest. Kui panna kokku keskmise pedofiili ja saatejuhi hääled, siis see oleks tulem. Aga kahjuks filmil puudub oma hääl, mis eristaks seda teistest thrilleritest, kus peategelasest saab kellegi marionett ja käsutäitja, aga päris nutma ka ei aja. Uusversiooni kohta pole paha. Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et inimesed on uusversioonide suhtes liigagi eelarvamuslikud. Osadel kaob filmi vastu huvi nähtavasti kohe, kui tuleb välja, et tegemist uusversiooniga, mis on päris ekstreemne. Kui lugu on hea, siis miks mitte püüda seda jutustada uuesti või veidi teise nurga alt? Remake'id ei pea filmimaailmas tingimata olema ahnuse ja ükskõiksuse sümbol. Viimases videopostituses rääkisin sel teemal lähemalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar