Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. märts 2014

25 parimat Bruce Springsteeni laulu, #13: 'Valentine's Day'

Otsustasin ette võtta ühe suurema projekti, mis arvatavasti jõuab lõpule mai alguses või nii. Valiku tegemisel lähtusin just stuudioalbumitest, nii et suurepärased laulud nagu 'The Promise' või 'This Hard Land' peavad nii-öelda oma korda ootama jääma! Ja nagu ikka, ei oma järjekord väga tähtsust.

Laul: Valentine's Day
Album: Tunnel of Love (1987)


Ühe korraliku albumi tunneb tihtilugu ära selle järgi, kui tähenduslik on viimane lugu, mille ülim eesmärk peaks olema terve albumi olulisimad mõtted ühe hooga kokku võtta, panna kõigele tabavalt punkt. Springsteeni "Tunnel of Love" on veidralt rahustav, aga ka ebamugavalt intiimne ja valulik LP, mis üritab liiga monotoonselt masendavaks muutumata arusaamisele jõuda, missugune on mehe roll romantilistes suhetes; kuidas pelgamine ning ebakindlus võivad põhjustada selle karidele jooksmise; mida tähendab tõeline pühendumine ja kuidas peaks edasi toimima, kui on selge, et kooselust ei tulegi midagi välja. "Tunnel of Love" on isiklik, emotsionaalne, tundeküllane ja õrn (lähemalt siin) ning 'Valentine's Day', millega album nukralt päädib, vastab täielikult eeltoodud määratlusele, olles kui lohutav viimane ohe pärast pikka võitlust pisaratega, aga ka tõestus uuestisünnist.

On selge, et üksinda jäänud jutustaja jaoks ei ole miski korras, ent tema elus saabub koidik ja puhub ta hinge vajalikku uut soojust; samal ajal võtavad inimesed ta ümber aina suuremaid samme ja leiavad justkui iseenesest õnne: "A friend of mine became a father last night / When we spoke in his voice I could hear the light / Of the skies and the rivers the timberwolf in the pines / And that great jukebox out on Route 39..." Isegi kui peategelane on emotsionaalselt liiga lõhutud, et taas kord pühenduda, on ta nõuks võtnud veel proovida, kuni veel lootust. Ja ta alustab tasakesi, aralt... aga visalt: "It wasn't the cold river bottom I felt rushing over me / It wasn't the bitterness of a dream that didn't come true / It wasn't the wind in the grey fields I felt rushing through my arms / No no baby it was you / So hold me close honey, say you're forever mine / And tell me you'll be my lonely valentine".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar