Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 15. märts 2014

25 parimat Bruce Springsteeni laulu, #20: 'Long Time Comin''

Otsustasin ette võtta ühe suurema projekti, mis arvatavasti jõuab lõpule mai alguses või nii. Valiku tegemisel lähtusin just stuudioalbumitest, nii et suurepärased laulud nagu 'The Promise' või 'This Hard Land' peavad nii-öelda oma korda ootama jääma! Ja nagu ikka, ei oma järjekord väga tähtsust.

Laul: Long Time Comin'
Album: Devils & Dust (2005)


Valdavalt on Springsteeni südika "Devils & Dust'i" keskmes keskealised mehed, kes uitavad justkui eksinult Jumalast hüljatud kõrbetes, horisondil skorpionid ja õõvastavad miraažid, otsides lunastust ja andestust ja lähedust. Ühe jaoks on lahendus vahekord prostituudiga ('Reno'), ühe jaoks kadunud emast jäänud mälestused ('Silver Palomino') ja ühe — albumi kõige konfliktsema tegelase — jaoks sündimata laps. Springsteeni ägedaimatele lauludele omaselt kasvava tempoga 'Long Time Comin'' on lugu deemonlike varjunditega mehest, kes pidanud ükskõikse isa pärast palju kannatama ("Well my daddy he was just a stranger / Lived in a hotel downtown / Well when I was a kid he was just somebody / Somebody I'd see around") ja käitub samamoodi omaenda kahe lapsega, kuid leiab lõpuks viimase võimaluse end parandada armastatu kolmandas, tõenäoliselt planeerimatus raseduses.

Laulust on leidlik jätta perekonnast isoleeritud mulje: üheskoos on nad lageda taeva all lõkke ääres, kõigest ja kõigist eemal. Laulu lõpus saabub muidugi kõige suurem purakas: Springsteeni üks väheseid fuck'e ("I reach 'neath your shirt, lay my hands across your belly / And feel another one kickin' inside / I ain't gonna fuck it up this time"). Ja see on hingemattev, sest miski muu ei saaks paremini jätta muljet, et jutustaja ei soovi enam halb olla; ei kavatse enam putsi keerata. Jääb vaid õndsus, soe ja väänamatu: "Out 'neath the arms of Cassiopeia / Where the sword of Orion sweeps / It's me and you, Rosie, cracklin' like crossed wires / and you breathin' in your sleep" (tore viide Neil Diamondile, muuseas). Ja viis, kuidas mees kirjeldab vana hinge maha matmist ning selle haual tantsimist, on tõeliselt puudutav, tõendades, et ka siis, kui hinge katab vaid kõdu, on võimalik ümbritseda end uue ja huvitavaga, panna... midagi väga erilist õitsema.
Kuna ma "Devils & Dust'i" juurde rohkem ei naase, tahaksin kindlasti ära märkida, et 'Silver Palomino's' on read, millest kaunimaid on raske leida: "Tonight I wake early the sky is pearl, the stars aglow / I saddle up my red roan / I ride deep into the mountains along a ridge of pale stone / Where the air is still with the coming snow / As I rise higher I can smell your hair / The scent of your skin, mother, fills the air / 'Midst the harsh scrub pine that grows". Ma ei tea, mis näriline teda hammustanud oli, et ta "Devils & Dust'i" laulud NII ilmekalt suutis kirjutada. Breathtaking.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar