Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 12. märts 2014

"300: Rise of an Empire" (2014)

Kui "300" välja tuli, oli mul vanust veel kõigest 15, nii et pole mõtet varjatagi, et film siis kangesti korda läks — veel vähem ennast välja vabandama hakata. On kristallselgelt meeles, et käisime seda kogu klassiga vaatamas (sest tegu ju nõnda hariva linateosega) ja külmaks ei jätnud film õieti kedagi. Mis seal imestada... tollal oli tegu pretsedenditu spektaakliga, omaette visuaalse buldooseriga. Aastate jooksul olen läinud nõudlikumaks ja hakanud rohkem lugu pidama praktilisusest ning dialoogist (tähendab... dialoogist, milles on rohkem sõnaosavust kui lausetes nagu "THIS IS SPARTA!"), nii et tunded filmi suhtes on jahedamaks muutunud. Nüüd nimetaksingi "300" parimal juhul ühekordseks vaatamiseks sobivaks poistefilmiks.

Sestap ei söandanud ma suure hilinemisega saabunud järje (või oleks sobilikum öelda spin-off'i?) suhtes üleliia optimistlikuks minna, aga õhkõrn lootus aastaid tagasi "300" nähes vallanud emotsioone taas kogeda siiski oli. Jah, Ralf, kes krigistab 3D ja green screeni peale mõeldes hambaid, haaras omal tutist ja vedas ennast kinosaali, et seda va impeeriumi sündi oma kahe silmaga näha. No ja kuidas oli? Polnud viga. Väidaks suisa, et 2006. aasta filmist asjalikum. Ohtra digitaalvere ja -veega glasuuritud macho-meelelahutusena kärab küll.

Iseenesest on masendav, et tänapäeval kulub nõnda paljude kassahittide puhul post-productionile kümneid kordi kauem aega kui võtetele ning tõsiasi, et nõnda märg film võeti üles täiesti kuivas keskkonnas (vee lisamiseks kasutati raalide abi), on minu meelest muidugi kaunis napakas, aga hästi — olen meheks ja üritan sellest õõvastavast patustamisest mööda vaadata. Mind ei saa miski ümber veenma selle osas, et green screen on piits, mis filmikunsti järk-järgult jultunult surnuks nüpeldab ja 3D mõttetu rahakoorimisvahend (mõnede eranditega), aga vähemalt leiab "300: Rise of an Empire" mõlemale otstarvet. Ja kui ma raiskaksin kogu energia õige süžee ja korraliku dialoogi puudumise kritiseerimisele, tuldaks nagunii mu üle naerma, et kui julgesingi oodata filmist David Mameti tasemel teksti, olen ma lihtsalt tobu. "Pacific Rim'i" puhul juba läks nõnda...!

Kui ma jätsin nüüd mulje, et olen mõni snoob, kelle silmis pole "300" ja selle vastne järg kellegi kunst, siis päris nii see pole. "Rise of an Empire'is" on suursuguseid plaane, mille teostamiseks läheb ikkagi vaja head kunstlikku taipu ja leidlikkust ning millega suvaline tänavalt korjatud jürto hakkama ei saaks. Treilerit nähes tabasin end küll mõttelt, et välja ei paistagi, et tehnoloogia viimase 10 aasta jooksul kuidagi arenenud oleks, sest "Rise of an Empire" ei tundunud lihtsalt edasiminekuna, aga on ikka küll... Eriti aukartustäratavad on oma mastaapsuses merelahingud, mille jooksul hiiglaslike lainete rüpes olevad sõjalaevad üksteisele vihaselt sisse sõidavad. Ma ei tea, kui tõepärased on filmis nähtavate laevade ehitus, rivistused ja lahingutaktikad, aga need on kaunis intrigeerivad.

See on kasulik, sest vaimuvaese süžee tõttu on film veidi üksluine. Tekib ka küsimus, miks ei võiks teine olla fantaasiarohkem, sest juba ammu on kehtestatud, et realistlikkusel ja loogikal pole "300" maailmas nagunii kohta ja selles on kõvasti nii maagiat kui väärakaid, nii et järg oleks ju võinud lati kõrgemale tõsta ja näidata suuri merekoletisi või midagi sarnast. Kaotada pole midagi. Filmi eesmärk pole ju tekitada tunnet, et saad osa ajalootunnist, vaid lappad mõnd eriti värvikirevat koomiksit. Olgu siinkohal öeldud, et "Rise of an Empire'is" on ohtralt stseene, mis seda eesmärki kenasti täidavad.

Filmil on tegelikult üks kindel väärtus, mille puhul ei oma isegi tähtsust, kas vaadata seda väikeselt kuvarilt või kinolinalt ja selleks väärtuseks on võluv prantslanna Eva Green (all pildil), kes dominantse, sadistliku Artemisiana nõnda äge on, et kui tegemist oleks korraliku ajaloolise draamaga ja mitte mürsikutele mõeldud totrusega, kandideeriks ta arvatavasti nii mõnelegi väärtuslikule auhinnale. Sellise kaliibriga osatäitmisi plastiliinist Hollywoodi pihutörtsudest naljalt ei leia; mul on hea meel, et isegi rohelise lina ees plastmassist mõõgaga vehkides suudavad osad meeles pidada, mida tegelikult tähendab näitlemine. Ühtlasi aitab Artemisia konfliktseks muuta tõsiasi, et ehkki naises voolab kreeka veri, juhib ta ikkagi pärsia vägesid nende vastu. Tänu Greenile pole film kaugeltki nii näotu kui nt "300" kraaniveestki magedam kloon "Immortals", mille Mickey Rourke oma sita osatäitmisega langetas pea ainuisikuliselt mõne odava b-movie tasemele.
"300" puhul vaimustas paljusid Xerxese tegelane, nii et võin uhkelt kinnitada, et tema on tagasi ja täpselt selline perversses koguses ornamente kandev gigant nagu kõik teda mäletavad. Rodrigo Santoro on päris võimekas näitleja, aga miskipärast ei ole teda USA filmides rohkem väga näha saanud. Tahtsin, muide, juba korra kosta, et mehe füüsis teeks ta ju märulitesse väga sobivaks, aga nobe guugeldamine andis mõista, et mees on sama pikk kui mina. Vaat kui petliku mulje "300" temast jätta on suutnud. Näiteks mõnda Bondi-filmi sobiks Santoro siiski kenasti kurikaela mängima.

Meie sangarit Themistoklest kehastav Sullivan Stapleton on kahjuks ümmargune null, aga ma ei süüdistakski niivõrd näitlejat, kellel on maskuliinsus ja karisma kenasti olemas — me ei saa tegelasest lihtsalt suurt midagi teada. Kuna Green on nõnda ilmekas, et annab ainuüksi kehakeele kaudu aimu, milline on Artemisia taust, võinuks film ehk säästa aega tema noorust kujutavate stseenide arvelt ja pühenduda hoopis Themistoklesele, kes on "Rise of an Empire'i" vaste Leonidasele.

Samuti on filmis — nagu ka teadupärast esimeses — üks mõttetu, ent täitsa ägedalt välja kukkunud kepistseen, mida võib iseloomustada kui klassikaliselt vihast näidet vastastikusest võimunäitamisest. Aga põhiline on ikkagi vägivald, eks ole, ja seda doseeritakse nii tagasihoidmatult, et kinosaali kaasa toodud karastusjookki omandab vere maitse. Kes jälgis Starzi telesarja "Spartacus", ei leia filmist midagi konkreetselt šokeerivat, aga musklimehi võetakse osadeks nii äkiliselt, et kurikuulus MPAA pole selle kirjeldamiseks sõnadega just tagasihoidlik olnud: "Rated R for strong sustained sequences of stylized bloody violence throughout...". STRONG SUSTAINED SEQUENCES OF STYLIZED BLOODY VIOLENCE THROUGHOUT! Meil on film muide K-16 vanusepiiranguga, mis on ju narrimine, sest vähemalt mulle on kogemus näidanud, et just umbes kuueteistaastaseks saamise järel hakkavad sellised ülestiliseeritud ja aegluupi kuritarvitavad löömafilmid mõjuma igavalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar