Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 19. märts 2014

"47 Ronin" (2013)

"Each year, on December 14th, thousands of people from around the world visit the graves of the 47 Ronin to pay their respects. This film is inspired by their story."

Kui teha "47 Ronin'i" piletitulu põhjal mõned kalkulatsioonid, saab järeldada, et üle maailma läks filmi vaatama kuskil viis inimest. Universal Studios sai seiklusfilmi ebaõnnestumise pärast finantsiliselt kõvasti kahjustada, aga eks ka stuudio ise on selles mõneti süüdi, kuna ei mõistnud teist õieti reklaamida. Inimesel ei saagi ju huvi olla, kui temas ei püüta seda tekitada, või mis? Kas keegi üldse kuulis-nägi "47 Ronin'ist" midagi, enne kui see kinodes lühikese ringi peale tegi? Viimasel ajal on isegi Eesti meedias selle üle palju mõtiskletud, kuidas filmistuudiod laristavad potentsiaalse kassahiti valmistegemiseks ja turustamiseks üüratuid rahasummasid, võttes sellega aina suuremaid riske, sest alati on võimalik, et inimesi ei õnnestugi kinosaali meelitada (viitaksin siinkohal Jaan Ruusi Ekspressis ilmunud artiklile).

Logistiline mõtlemine on stuudio poolt siinkohal vajalik, kuid samapalju on tegu loteriiga, ja kuna ambitsioonikal "47 Ronin'il" ei õnnestunud näiteks Ühendriikides ainuüksi eelarvest neljandikkugi tagasi teenida, võib nentida, et õnn tõesti ei naeratanud. Aga nagu öeldud, ei nähtud ka väga vaeva, et inimestele õigel ajal "47 Ronin'i" pisik anda, mis oli rumal, sest tegu pole filmiga, mis suudaks nö iseennast müüa. Ma ise olen tulihingeline filmisõber ega omanud teisega vähimatki kontakti, kui see igasuguse hurraata kinodesse tuli — postreid vist silmasin ja see on kõik. Hiljuti tuletas üks internetis nähtud naljapilt filmi olemasolu meelde ja hakkasin omaette naerma, mõeldes, et mis sellest va "47 Ronin'ist" veel sai. Pika sissejuhatuse järel tuleb nentida, et nagu pahatihti ikka, on õnnetu finantskatastroofi taga peidus üks päris äge linateos. Paraku jään ma selle arvamusega vähemusse; näiteks Filmiveebis on üks tony montana kostnud: "film oli nagu värd , kus mersu,zhigulli ja citroeni jupid oleks kokku pandud ja uhkelt teele mindud."
Muu hulgas üritab "47 Ronin" ammutada võimalikult palju Jaapani rikkast kultuurist ning ajaloost, et mööndustega jutustatav lugu, mida Jaapanis tänini hinnas hoitakse, paistaks autentne ja nüansirohke. Ühtlasi on sobivatesse kohtadesse kirevaid fantaasiaelemente lisatud, nii et filmi võib kirjeldada kui justkui koomiksipõhise märuli ja idamaade ajaloofilmi suurejoonelist ühendust. Ehkki teatavast üksluisusest ei saa üle ega ümber (usun, et siinkohal süüdi pigem mu enda vähene huvi ajaloo ja kõige seonduva vastu), on uhke production design testamendiks, et kulutatud 175 miljonit asja ette läksid. Kui filmis miski võlts tundub, on selleks arvutiga tehtud olendid ja sellestki jääb mulje, et võimalikult vähe püüti kulutada digitaalsetele eriefektidele, jätmaks rohkem rahalisi võimalusi ehedate kostüümide loomiseks ja võttekohtade viimistlemiseks.

Laias laastus mitte kõige strateegilisem, kuid filmi olemuse suhtes kiiduväärt otsus oli palgata Jaapani päritolu osatäitjad, mis järjekordne märk stuudio truudusest loo algupärale. Nõnda lugupidav ja heatahtlik suhtumine on Hollywoodi filmitööstuses, kus kõike dikteerivad dollarimärgid, paraku harv. Ainsaks üldtuntud näitlejaks on Keanu Reeves, kelle karjääris nüüdseks saabunud hilisõhtu ja kes sellepärast enam kellegi staarina ei mõju, aga filmis pole tema tegelane isegi nii prominentne, vaid valdavalt silmapaistmatu osa meeskonnast. Reeves võib tunduda juhuslik valik, aga tegelikult on mees ju sügavalt huvitatud Aasia maade kultuurist. Alles läinud aastal tuli välja võitluskunstifilm "Man of Tai Chi", Reeves'i debüüt filmilavastajana.
Ma ei väida, et "47 Ronin" on suurepärane. Probleeme on. Mannetu stsenaariumihakatise ja süžee episoodilisuse pärast on film monotoonne, võttes sellega vaatajalt igasuguse soovi seda kunagi uuesti vaadata. Film on lihtsalt kuidagi sündmustevaba, kogudes toonust alles lõpupoole, kui algab suurem lahing. Nagu mainitud, ei ole arvutiga loodud efektid kaugeltki samal tasemel hiilgava kunstnikutööga, millest on päriselt küll kahju, sest fantaasiaelemendid aitavad intrigeerivat kompotti elavamaks muuta ja võiks seega näha välja esinduslikumad. Kui kõik muu on nõnda kena, võib selline tõrvatilk meepotis olla eriti mõru. Filmi naistegelased on alakasutatud ja stereotüüpsed, eriti "Battle Royale'ist" tuntud imekauni Kō Shibasaki kehastatud Mika — noor ja haavatav tütarlaps, kelle vastu Reeves'i Kai'l on tunded ja kelle elu on ohus. Need kohad vajavad tõepoolest lihvi, aga üldiselt olen ma grandioosse "47 Ronin'i" üle uhke.

Stuudio seadis seda tehes enda heaolu teadlikult ohtu, raisates tohutus koguses pappi, et lugu võimalikult ehedalt rüütatuna ekraanidele tuua ning valides seejuures osadesse näitlejad, kelle nime pole mõtet postritele pannagi (erandiks siis Reeves, aga isegi tema nime väärtus on praeguse seisuga kaheldav). Kahju, et niivõrd õilsad manöövrid ei taganud soovitud tulemusi ja isegi mitte sellepärast, et film tegelikult vääris avalikku tähelepanu — karta on, et sellest eksimusest võetakse tööstuse peakontoreis õppust ja edaspidi niisugustesse autentsusele rõhuvatesse projektidesse lihtsalt investeerida ei julgeta. Võttes arvesse, kui paljud kallid kinofilmid on lihtsalt ajuvabad tooted, tekib selle ettekuulutuse peale mõeldes tahtmine seppuku sooritada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar