Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 8. märts 2014

"Beauty and the Beast" (1946) / "Wedding Crashers" (2005) / "Fight Club" (1999)

"BEAUTY AND THE BEAST" ("La belle et la bête", 1946)

Poeet Jean Cocteau jutustab traditsioonilist muinasjuttu kõvasti lummavamalt ja intelligentsemalt kui 1991. aasta joonisfilm. Ainuüksi koletise gigantse lossi interjöörid on ühtaegu loitsivad ja inspireerivad, varjates endas sümboleid ja oomeneid ning mõjudes seega omaette karakterina. Cocteau film pakub juba selles mõttes rohkem avastamisrõõmu kui Disney oma, mis kannatab tüütute teekannu-laulude ülekülluse pärast. Ehkki Cocteau film pole otseselt õudukas, on selles lademes judinaidtekitavaid momente, mis teevad selle lastele paraku ebasobivaks — konkreetsemalt tooksin välja stseenid, mis rõhutavad koletise näljasust, loomalikkust. Eriti kurioosseks võib pidada kaunitari lummust elaja suhtes, mis teinud filmist psühhoanalüütikute suure favoriidi. Aegamööda kasvav ja samal ajal nõnda leevendamatu seksuaalne pinge, seda tagav hea keemia Jean Marais' ning Josette Day vahel ning Cocteau kergelt sürrealismile rõhuv režiitöö teevad "Beauty and the Beast'ist" tõeliselt elegantse ja vaatemängulise maiuspala.

"WEDDING CRASHERS" (2005)

Nüüdseks juba vist klassikaliseks nimetatav komöödia oli siiani nägemata ja pean ütlema, et jäin rahule, isegi kui ma pole suurem asi Frat Packi fänn. Ei tõuganud troonilt mu suurt lemmikut "Starsky & Hutch", aga potentne meelelahutaja nonetheless. Tekkis tunne, et film on lisaks energilisusele läbivalt küüniline ja suudab ennast seejuures tublisti põhjendada, sest kui kõigepealt tunduvad pulmakütid süüdimatud mölakad, õnnestub neil aegamööda oma põhjaliku reeglite süsteemiga isegi veenda, kui tobedad on abielud (mitte niivõrd põhimõtte, vaid korralduse poolest) ja kogu kaasnev melu. Samal ajal ei välju film põhimõtteliselt kordagi realistlikkuse piiridest, ehkki mõned momendid, mille eesmärgiks juhtida film etteaimatava lõpplahenduseni, tunduvad punnitatult suhkrusena. Plusspunktid Christopher Walkeni otstarbeka kasutamise eest. Ja ma abielluksin nukuliku Isla Fisheriga in a heartbeat.

"FIGHT CLUB" (1999)

*kordus* David Fincheri filmide seast on ja jääb "Se7en" mu lemmikuks, aga kultuslikku "Fight Club'i" katsun aastas korra ikka vaadata, veenmaks end, et filmi terav ideestik pole jõudnud kuluda. Äh, muidugi pole. Ei saaks öelda, et filmi põhimõtetega enam nii usinalt nõustun kui "vihasematel" noorusaastatel ja selle nii-öelda stilistiline edevus on hakanud ambivalentseid tundeid tekitama (veel enam, et need kihvtid visuaalefektid on aegunud), kuid tähendusrikkamaid — ja võiks öelda, et olulisemaid — linateoseid pole just palju. Loo ja sellesse kätketud ideede autoriks on muidugi šokeerimislembene kirjanik Chuck Palahniuk (kes praegu nähtavasti kirjutab "Fight Club'ile" mingisugust järge) aga Fincher suutis selle loo nii kinemaatiliseks ja mitmekihiliseks filmiks vormida, et on teine vaat et paremgi kui romaan. Seda ei kohta just tihti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar