Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. märts 2014

"Bob Dylan in the 80s Vol. 1" (2014)

Bob Dylani laulude interpreteerimisse kipub ärritavalt suur hulk artiste suhtuma kuidagi kergemeelselt, sest muu hulgas on Dylan suutnud tõestada, et ehkki tal ei pruugi olla ingli hääl, ei mõistaks neid laule esitada keegi paremini kui ta ise. Näiteks "Blood on the Tracks'i" laulude väärtus kahaneks momentaanselt, kui neid esitaks mõni Andrea Bocelli sugune kuldkõri. Dylani hääles on loomulikkust, mis muudab iga rõhutatud emotsiooni oluliseks ja paneb tema vokaalselt püüdlikumaid esitusi selle võrra enam väärtustama. Just sel põhjusel ongi ainult paar Dylani coverit, millest ma sügavalt lugu pean (nende seas muide Miley Cyruse versioon 'You're Gonna Make Me Lonesome When You Go'st'), nii et loomulikult lähenesin antud kogumikule skepsisega.

Intelligentne otsus oli keskenduda just dekaadile, mis Dylanile nii-öelda helde ei olnud, sest just siis ei kandnud hinnatud poeet mitte ainult napakaid riideid ja ripsmetušši, vaid tegi ka paar kaheldava väärtusega albumit ("Down in the Groove" on kohati päris võigas). Antoloogial "Bob Dylan in the 80s: Volume One" on valdavalt esindatud muidugi tugevamad Dylani laulud õnnetust ajajärgust, aga on ka covereid outtake'idest nagu 'You Changed My Life' ja lihtsalt tühistest paladest nagu 'Unbelievable' ja 'Wiggle Wiggle' — viimast kiputakse nimetama Dylani halvimaks lauluks ja pidades silmas, et selles on sõnad "Wiggle, wiggle, wiggle like a bowl of soup", ei panda väitega võssa. Mulle kui vanema põlvkonna muusika austaja jaoks olid enamik coverite esitajaid küll võõrad. Tuttavad olid nimed nagu Built to Spill ja Glen Hansard ja Slash, kuid näiteks Blitzen Trapperist või Deer Tickist polnud ma varem kuulnud. Tekib tundmus, et albumi eesmärk oligi anda võimalus ennast tõestada erinevatele indie't viljelevatele artistidele, kes ei figureeri edetabelite tipus (iseenesest üllas strateegia).
Albumil olevate esituste seast ma paraku ühtegi tõelise geniaalsusevälgatusena esile ei tooks. Samas ainsateks reaalseteks pettumusteks olid Hannah Coheni 'Covenant Woman' (miks, põrgu päralt, laulab seda naine...?) ning kellegi Reggie Wattsi põgus, kuid sellegipoolest solvav versioon 'Brownsville Girl'ist', mis Dylani esituses on mu lemmiklaul läbi aegade. Nutikamad coverid kogumikul püüavad taotluslikult taasluua laulude "kaheksakümnendate feeli", kui see peaks originaalversioonil olemas olema, aga ei vägista kõrvu ka mõned easy listening stiilis esitused. Paraku jääb küll kehtima reegel, et keski peale prohveti enda ei saa laulda prohvetlikult "I live in another world where life and death are memorized / Where the earth is strung with lovers’ pearls and all I see are dark eyes", kuid nähtavasti polnudki see ülesanne, ja kindlasti on plaat piisavalt korralik, et anda võimalus ka "Vol. 2'le", kui see kord välja tuleb. Paistab, et enamasti toimivadki cover-albumid, mis pühenduvad just konkreetsele valitud ajajärgule; näiteks läheb mulle väga peale antoloogia "Gotta Serve Somebody", mis sisaldab ainult covereid Dylani nn vaimuliku-perioodi (1978-1981) lauludest. Chicago Mass Choir'i 'Pressing On' on Cyruse esituse kõrval nimelt see teine, millest ma sügavalt lugu pean. Käesolevalt kogumikult võib leida Glen Hansardi versiooni sellestsamast palast, kuid paraku vajab see rohkem vokaalset väge kui üldiselt andekas iiri muusik pakkuda suudab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar