Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 24. märts 2014

"Borgman" (2013)

Filmis "American Psycho" on - nagu romaanis, millel see põhineb - külmaverelise peategelase Patrick Batemani sisemonoloog, mis kõlab järgnevalt: "There is no real me: only an entity, something illusory. And though I can hide my cold gaze, and you can shake my hand and feel flesh gripping yours and maybe you can even sense our lifestyles are probably comparable... I simply am not there."

Idee, et inimesed me ümber ei ole kaugeltki need, keda me neid arvame olevat, on õudus- ja ulmefilmides palju kasutust leidnud — kindlasti pole kellelegi võõrad ulmekad, kus kosmosest või maapõuest saabunud parasiidid tungivad salaja inimeste kehadesse, et neid marionettidena kontrollida; samuti eksisteerib ägedaid friigifilme nagu "Society", kus haritud, kombekate ja ropprikaste inimeste selts organiseerib orgialaadseid õgimispidusid, või Lucky McKee "The Woman", kus pealtnäha normaalne pereisa leiab jahil olles metsistunud naise ning otsustab ta enda keldrisse aheldada, kasutamaks viimast seksuaalselt ära ja tuues nõnda pinnale peidus olnud kurjuse, mis hakkab peatselt ähvardavama ülejäänud perekonda.

Ja mis on üldse normaalne?

Alex van Warmerdami viltune "Borgman" juhib mõtted sedasorti linateostele, sest ka tema piilub kaunis tavapäratute moodustega läbi justkui idüllilist elu elavate inimeste lukuaugu ja näitab, kui laastav mõju saab intrusioonil kui sellisel olla tänapäevases turvalisust ja punnitatud normaalsust tähtsustavas ühiskonnas, sest kõiki loore on nõnda lihtne kergitada. Filmi toon ega tegevustik ei tohiks rabada jalust neid, kes vaadanud näiteks erakordset "Dogtooth'i" või Michael Haneke draamasid, kuid hollandlasest filmitegija jutustab seda lugu salakavalusega (et mitte öelda järjepideva ebaratsionaalsusega), mis tekitab tunde, nagu oleksid tõmmatud läbi Lewis Carrolli jäneseuru või ära eksinud pimedasse labürinti.

Võrrelda filmi Haneke omadega on mõistlik, sest "Borgman'i" õhustik on samamoodi jahe ja ebaturvaline — suuresti just situatsioonide pingestatuse ja neisse sattunud inimeste flegmaatilisuse pärast — ning mõistab kohutada visuaalselt ekstreemseks muutumata. "Borgman'i" mänguline krüptilisus ei luba küll unustada, et oled loost, mida jälgid, täielikult isoleeritud, aga filmis toimuvat pole sugugi võimatu suhestada päriseluga, või siis sellega, kuidas päriselust mõeldakse. Ja ehkki ma leian, et "Borgman" võiks kulutada rohkem energiat juba esitatud küsimustele vastamiseks, selle asemel et riputada õhku uusi, õnnestub filmil läbi isiklike defektsete tõdede pealesurumise muuta rudimentaarne päris rajuks. "Borgman" on oma passiivses ebanormaalsuses lihtsalt vahva. Kõige erilisem tulnukafilm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar