Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 3. märts 2014

Bruce Springsteen - "Tunnel of Love" (1987)

Bruce Springsteen kulutas kaheksakümnendate keskel viimsegi energiaraasu kalli kodumaa ning vaeste inimeste vaevadest laulmisele. Arusaadavalt astus muusik pärast röögatult ambitsioonikat "Born in the U.S.A.'d" - lugematuid auhindu võitnud albumit, mis tegi temast superstaari - sammukese tagasi, salvestamaks midagi tagasihoidlikku ja tasast. Legendaarsel E Street Bandil ülemäära hoogu sattuda ei lubanud. Artist keskendus isiklikule keerulisele tundemaailmale. Tarvilik oli rahulik meeleolu. Tulemuseks oli džentelmenlik "Tunnel of Love", mis saabus poeriiulitele 1987. aasta sügisel ning on sellest saati paraku vääritud tähelepanuta jäänud. Ehkki albumil tõepoolest ainsatki superhitti pole, on see muusiku intiimseim ja introspektiivseim. Sest Springsteen oli tolleks ajaks jõudnud abieluvandeid vahetada vale naisega, ehkki "see õige" ehk bändikaaslane Patti Scialfa alati käeulatuses oli (nagu mõnes suhkruses Hollywoodi filmis), pole hämmastav, et "Tunnel of Love'i" kaksteist kurblikku pala on mõistulood pühendumisest, kooselust ning kõhklustest-hirmudest, mis nendega pahatihti koos käivad. On vihaseid konflikte, petmist ning nukrust, aga ka leppimist ning lootust end parandada ning uuesti alustada. Muusika pärineb selgelt kaheksakümnendatest, kuid on püsivalt maitsekas ja elegantne, pakkudes õrna tausta probleemidele-küsimustele, mida laulude sangarid sisemise rahu huvides lahendada püüavad, minetamata samal ajal optimismi. "Tunnel of Love'i" laulud, ühtaegu õnnetud ja lootusrikkad, on perfektselt järjestatud: album annab tervikliku, lineaarse ettekujutuse Springsteeni enda nn. mystery ride'ist, leides ühtlasi ruumi personaalsetele mälestustele. Täiuslik album sellest, kuidas häbi, ebakindlus ja illusioonid võivad lõhkuda soojemaidki romantilisi suhteid; kuidas ühist teekonda parima kaaslasegagi võib saata õnnetus ja milliseid tundeid toob selle teekonna ootamatu lõppemine.
By Our Lady of the Roses
We lived in the shadow of the elms
I remember ma draggin' me and my sister up the street to the church
Whenever she heard those wedding bells
Well would they ever look so happy again
The handsome groom and his bride
As they stepped into that long black limousine
For their mystery ride
("Walk Like a Man")

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar