Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 14. märts 2014

"Darkman" (1990)

"Darkman" on üks neist filmidest, mis mind veidi kohutas, kui seda lapseeas esimest korda nägin, kuna ühest küljest peaks nimitegelase näol tegemist olema superkangelasega, teisest küljest on ta ooperifantoomilik monstrum, kes ei tunnegi valu ega saa oma jõleda välimuse pärast inimeste seltsis viibida. Väiksena olin tundlik just filmide suhtes, mille teemaks oli füüsiline väärastumine või moondumine ja nüüd on mul sellele vaid üks seletus: on kuidagi kõhedusttekitav näha inimest püüdmas säilitada kunagist inimlikkust, kui teda katab mitu kihti koledust (ja eriti jube on see siis, kui filmivaataja on noor ega mõista grimmi põhimõtet).

Kahtlemata on Sam Raimi "Darkman" ka üks ebaharilikumaid ja nihilistlikumaid superkangelase-filme... kui seda üldse saab nii nimetada. Mina nimetaksin. On üllatav, kui adekvaatse (ja endiselt värske) mulje jätab siiani film kontseptuaalses mõttes: Peyton Westlake'il ehk Darkmanil on mitu selgelt isiklikku motiivi sünteetilise naha väljaarendamiseks, tema võimetus tunda valu ei mõju nii totrana kui arvata julgeks ning süvenev hullumeelsus, mis sellega kaasas käib, tekitab ka tugevaid kahtlusi mehe tegude õilsuse osas.

Üks Kaspar on kirjutanud, et film on võluvalt puine, millega ma kindlasti ei nõustu. Peytoni püüdlused teda ekslikult surnuks pidava kihlatu ellu tagasi pääseda annavad filmile väga humaanse ja elulise varjundi. Siinkohal on taas mõtet rõhutada sünteetilise naha — filmi kõige olulisema plot device'i — olulisust, sest see annab mehele soodsa võimaluse naisega jälle kokku saada, ilma et peaks ta võika välimusega ära hirmutama. Konks on jälle selles, et väljatöötatud nahk on kõigest mask ja laguneb ruttu. Omamoodi on see Darkman'i keep. Filmi huvides on käsitleda kõnealuseid elemente realistlikkusega ja saab sellega kenasti hakkama; campy'ks muutub film lõpus, kui Darkmani ebafunktsionaalsed närvid ja üliinimlik tugevus teevad temast ühe eriliselt ebatavalise märulikangelase.

Sam Raimi pädevust režissöörina kiputakse minu meelest liiga palju väärtustama, aga antud filmi puhul on ta küll tubli tööd teinud, leides perfektse tasakaalu napakuse (mis teeb selle lastele iseenesest sobivaks küll) ja morbiidse vahel. Darkman lihtsalt on karakter, kelle väärastumus paneb härduma. Kahju, et filmi noirilik offbeat meeleolu ei kandunud ka Raimi poisilikesse "Spider-Man'i"-filmidesse. Päris äge oleks, kui peaosatäitja Liam Neeson otsustaks koos Raimiga "Darkmanile" õige järje teha, sest kaks olemasolevat paistavad üsna odavad ja mannetud.

2 kommentaari:

  1. Mõnus, et korra näeb ka Bruce Campbelli nagu Sam Raimi filmis ikka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma nüüd sajaga võssa ei pane, siis kas ta ei pidanud alguses isegi Darkmani ennast mängima...

      Kustuta