Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. märts 2014

"Godzilla" (1954)

Mõni aeg tagasi deliiriumis olles õnnestus mul isegi kõik Godzilla-filmid alla laadida (tähendab osta), jaapanikeelsena ja puha, ning ehkki filmid siiani ühel mu välistest kõvaketastest kopitavad, ei ole mul erilist plaani kõigiga tutvuda, eriti kuna nende tase neetult varieeruv on (Angry Video Game Nerdina tuntud James Rolfe'i Godzillathoni-videod annavad siinkohal hästi aimu). Et õige varsti tuleb aga uus ja nii esialgse tiiseri kui täispika treileriga asjaliku mulje jätnud "Godzilla", otsustasin saada veel kord osa koletiste kuninga suursugusest debüüdist, mille viimane tegi aastal 1954, Ishirô Honda must-valges "Gojira's". Godzilla ei ole kellelegi võõras kuju, nii et film ega gigantne nimitegelane tutvustamist ei tarvitsegi. Tegu Toho-nimelise stuudio beebiga, kes aastakümnete jooksul lugematutes järgedes madistanud ka näiteks teisest dimensioonist või süvakosmosest tulnud ja seejuures endast hulga ähvardavamate olendite vastu.

Kõlava nimega elukas pole ühesõnaga alati olnud see suur paha, kes Tokio hävitab ja kõigile peavalu tekitab — vahepeal on ta järjepidevalt Jaapani kaitseingliks olnud. Maadelda on saanud see saurusesarnane monstrum isegi King Kongiga, samuti jättis ta viisaka mulje hiljutises Snickersi reklaamis. 1954. aasta "Gojira's" temas midagi heatahtlikku ei ole ja põhjus on selge: film on ikkagi valulik kommentaar tuumarelvade kasutamise tagajärgede kohta, ja kes vähegi ajalootunnis tähele pannud, teab, et ilmselt ühtegi teist riiki ei puuduta antud teema isiklikumalt kui Jaapanit. Kui Godzillat ei kujutataks armutu hävitajana, haihtuks ka filmi tähenduslikkus. Just see põhimõte teeb "Gojira" tõeliselt košmaarseks, ehkki mõned Jaapanis valminud joonisfilmid esitavad palju koledama ja otsekohesema pildi tuumapommi langetamisega kaasnevatest koledustest (kui sa pole "Barefoot Gen'i" näinud, siis vaata seda kiiremas korras).

Koletiste kuninga saabumine mõõtmatutest meresügavustest on filmis muidugi omamoodi orgastiline. Kindlasti mängib selles rolli must-valge pilt ja ikooniline muusika, mida mõni lugeja ehk juba omaette ümiseb ja mida uuendatud kujul 2014. aasta "Godzilla's" peatselt kuulda saab. Monstrumi välimus on aastate jooksul küll lahedamaks läinud; algupärases filmis on tulekahjude taustal perfektselt välja joonistuvad ogad vast märkimisväärseim disainielement. Aga jah, kui keegi jahib intelligentset põhjust filmi vaadata, siis peakski selleks olema lakkamatud tähelepanekud tuumarelvade ja ennekõike radiatsiooni teemal.

Paistab, et Godzilla-filmid võtavad alati eeskuju teadlaste sageli isekatest ettevõtmistest. Järgedes ju käsitletakse muu hulgas kosmosereiside teemat ja paistab, et tänavusel maiuspalal on üht-teist kosta selle kohta, kui sitasti me loodusega ümber käime. Kui Godzilla (või 1998. aasta "Godzilla", hehe) peab olema kättemaks meie julmuse eest nii endi kui ümbritseva suhtes, oleme selle ehk tõepoolest ära teeninud, ja järjefilmide hulk, kus koletisi ja lammutamist on veelgi rohkem, kõneleb justkui tahtmatult sellest, et me ei suuda oma eksimustest õppida ka. Seda ju Godzilla ometi on: vusserdajate isekuse, rumaluse ja õeluse aukartustäratavalt möirgav sümbol.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar