Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. märts 2014

"Godzilla: Final Wars" (2004)

Minu praegu Lõuna-Koreas resideeruv ja seal kaunis kärakalembeseks muutunud (noomin!) sõber Rauno on "Godzilla: Final Wars'i" ("Gojira: Fainaru uôzu") promonud ajast, mil seda Godzilla-filme vaadates esimest korda nägi — noormees on korduvalt kinnitanud, et midagi nii pöörast on raske leida. Kompanii Toho, kes Godzillale viiekümnendatel elu andis, otsustas koletiste kuninga 50 aasta juubeli puhul midagi eriti ambitsioonikat valmis teha ja tõi niisiis tagasi põhimõtteliselt kõik Godzilla-filmides üles astunud monstrumid (isegi selle pseudo-Godzilla Roland Emmerichi filmist), korraldamaks suur lõplik lahing, milles ei jää puutumata ükski oluline suurlinn üle kogu maailma.

Film on tõepoolest möllurohke ja arulage — paslik oleks seda kirjeldada kui "Pacific Rim'i" happe all. Nagu del Toro filmis, võtavad inimesed "Final Wars'is" koletiste vastu võitlemiseks kasutusele erakorralised meetmed. Kui "Pacific Rim'is" käivatati Jaeger Program, siis käesolevas filmis luuakse väga otsekohese nimega Earth Defense Force, mille arsenalis väärtuslikuimaks relvaks salk mutantidest eriväelasi. Filmis esineb, muide, täpselt sama dilemma, mis uues "RoboCop'is": neil mutantidel puuduvad õieti emotsioonid ja südametunnistus ning see seab kahtluse alla, kas on ikka eetiline, et nad lihtsurelike heaolu nimel võitlevad. Ka on filmis üks päris seksikas bioloog (olen millegipärast kangesti kiindunud kitlis naistesse, kes uurivad floorat ja/või faunat... Bambi "The X-Filesi" episoodist 'War of the Coprophages' on hea näide...), nii et inimtegelaste koha pealt on "Final Wars" täitsa värvikas. Staarideks on muidugi kaijud ja neist ei tule tõesti puudus: on ogalisi, tiivulisi, jässakaid, tuldsülgavaid, karvaseid, sulelisi, you name it.

Nimitegelane saabub fanfaaride saatel alles filmi keskel ja võtab kohe Giganil, minu meelest filmi hirmutavaimal kaijul, pikema jututa pea maha. Minu lemmikuks kujunes üks kukerpallitav hiid-armadillo (?), kes Wikizilla kohaselt oli Godzilla esimene vastane ("Godzilla Raids Again", 1955). Tegelikult nii mõnegi monstrumi jaoks oli see esimene kord üle mitme aastakümne taas lõusta näidata, mis tähendab, et "Final Wars'il" on teatav nostalgiline väärtus. Toho ei hakanud koonerdama — linnamakette lammutatakse kahe tunni vältel miljonite väärtuses. Nõnda uhke show on serveeritud liiga lapsikus kastmes, filmi täitev ülepakutud progerokk hakkab siva närvidele käima ning režiitöögi on kohati ebakompetentne, aga üldjoontes on "Final Wars" kihvt "kaiju-kompott", kas või austusavaldusena vaadeldes. Nii grandioosset sünnipäevapidu koletiste kuningas kindlasti oodata ei osanud.

"Oops, I did it again..."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar